Teatriarvustus: “Pikse Pill”. Teater R.A.A.M.

Pikse Pill I Foto: R.A.A.M.

Mis juhtub siis, kui meie, 21. sajandi täiskasvanud, iroonilised inimesed, kohtume oma esivanematega, kelle maailmapilt on hoopis teistsugune? Millest me nendega räägime? Kas ja kui palju saame üksteisest aru? Mis meid ühendab? Mida on muinasrahvas sellist, mida nutitelefoni ajastu inimene mõista ei suudagi?

Etenduse kõik dialoogid ja monoloogid lähtuvad Friedrich Reinhold Kreutzwaldi 1866.aastal kirja pandud „Eesti rahva ennemuistsetest juttudest”. Näidendi autor ja lavastaja Damir Salimzianov on pärit ning elab ja töötab Udmurtias. Tema sõnul pakub näidend võimalust vaadata, kuulata ja näha meid kõrvalt, see ühtlasi annab kogu loole üldinimliku ja üleilmse mõõtme.

LavastusPikse Pill
Lavastaja: Damir Salimsjanov
Teater: R.A.A.A.M.
Kestus:  2 tundi 30 minutit
Esietenduse kuupäev: 19. juuli
Külastuse kuupäev: 1. august

Kallis sõber,

Suveteater on küll tore, kuid pidev liikumine väsitab mind vaatamata suurele avastamisrõõmule uutes paikades. Õnneks meeldiv teater viib jälle halvad mõtted tagaplaanile ja taastab eluisu.

Hommikust alates käis mul kannul ka kaameramees, millega ma ikka veel harjunud ei ole. Seepärast tundsin ennast koormatuna ja ei olnud isu mitte midagi teha. Siis aga päästsin mesilase ja kõik muutus kuidagi palju ilusamaks. Teatrisse jõudsime kolm tundi enne etendust, sest sellisesse kohta nagu Jäneda sõidab vaid kaks bussi päevas (meie jõudsime täpselt viimasele bussile täiesti juhuslikult).

Pikse Pill oli imeline muinasjutt eelkõige vist inimlikkusest. Armastusest ja õiglusest ja andestamisest ja noh, ühesõnaga – elust. Algas luulelises eesti keelses tekstis ja ma hetkeks kartsin, et see saab olema üks keeruline kuulamine. Aga nad rahunesid varsti maha ja pihta hakkas mäng, mida ma kõikidest enam naudin. Enam polnud keeruline, kuid oli huvitav. Mitme muinasjutu süžeedetaili juures tundus mulle, et olen seda lugu lapsena kuulnud, aga siiski mitte päris seda.

Visuaalselt oli täitsa normaalne. Meeldis väga väheste esemete mitmekülgne kasutus, mõnel korral ka mitte ettenähtud kasutus. Näiteks et kummipaelad jooksmise stseenil (arusaamatu ja alguses tundus veidi veider, aga ikka parem kui banaalsused) või näiteks kui toru, mis oli vahepeal heliinstrument ja siis mõõk, oli ühel hetkel lihtsalt külm objekt millega pohmaka peavalu ravida.

Ka helilahendused olid põnevad. Minu lemmikkkarakteriks sai väljailmumise hetkest üks põrgulik olend. Väga tore, et Leedu päritolu näitleja aksenti polnud varjata püütud, see lisas nii palju omapära. Ta köitis kogu oma olemusega: oli viisakas, väga tark, teravalt humoorikas, stiilne, ilus jne.

Kõik muud näitlejad olid samuti täiesti lummavad. Kaks (nooremad vennad) olid täitsa uued nägemata näod minu jaoks. Üks meeldejääv osa oli ka varastatud tütarde küpsemine, eriti nende reaktsioon sõnale ”peigmees”. Kiljatasid ja tõmblesid nagu poolearused. Kõnetas.

See on täpselt see teater, millest ma sõpradele uhkusega räägiksin, et – ”Vot! Minu töö on selliseid asju vaadata” ja lisaksin kui imeline kunstivorm teater üldse on… muidugi mainimata jättes, et sellist õnne kohtab, hea kui paar korda kuus.

Naljakas, emotsionaalne, mõtlemapanev.

Alissija-Elisabet Jevtjukova

Alissija-Elisabet Jevtjukova

Alissija on 21-aastane slaavi tüdruk Valgamaalt, kes võitis Kinoteatri konkursi ja vaatab n-ö teatrivõhikuna eksperimendi korras ära kõik Eesti professionaalsete teatrite 2018.aasta uuslavastused, saades selle eest miinumipalka. Projekti algatajate sõnul on eksperimendi mõte "vaadata, mida teeb kunst inimesega, kui palju teatrit on liiga palju, millised teemad ja võtted hakkavad korduma, milline on ühe tavalise inimese kõrvalpilk Eesti teatrile ja mis hetkeni võib kedagi üldse pidada võhikuks teatrist rääkima?" Umbes 200 etenduse äravaatamise katsumusest sünnib ka dokumentaalfilm. Loe artikleid (23)