September on sügiskuu. Kuigi osa sellest oli veel suviselt vägagi soe, on nii meil kui mujal toimunud traditsiooniliselt palju sündmusi, mis kujundavad meie tegelikkust. Vaatame olulisemaid ja alustame lähemalt.

Omavalitsuspäev kui meie riigiloome ühe alussamba tunnustamise viis

28.septembril tähistati Narvas sisuka konverentsi ja toreda piduliku osaga ühte uut riiklikku tähtpäeva. Nimelt otsustas tänavu mais Riigikogu kehtestada riikliku tähtpäevana Omavalitsuspäeva, mida tähistataks 1.oktoobril.

Miks on see oluline? Sellepärast, et just läbi omavalitsuse ja sealt saadud kogemuse, aga ka puhtalt riigiõiguslikel põhjustel on toimunud mõlemal korral – nii 1917-18 kui ka 1988-91 Eesti iseseisvumine riigina. Selle ajaloolise tausta avamine läheks siin vast pikale, aga iseenesest on see ajaloolastele ammu teada. Laiatarbelise ajaloo diskursuse jaoks pole see kahjuks seni olnud eriti levinud teemapüstituseks.

Riikliku tähtpäeva kehtestamise kaudu tunnustatakse lõpuks nüüd kohaliku omavalitsuse kui iseenda valitsemise kooli, vormi ning riigiloome tulemusliku poliitilise vahendi, samuti olulise põhiseadusliku institutsiooni panust Eesti riigi loomisel, taastamisel ja arendamisel. 1. oktoober aga selle pärast, et just sel päeval juba 1866.a. (!) jõustus meie mail esimene avaliku omavalitsusliku halduse seadus „Maakoggukonna Seadus Baltia-merrekubbermangudele. Ria, Tallinna- ja Kura-male.“, mille eestikeelse teksti tõlkijaks oli ei keegi muu kui Fr.R.Kreutzwald. Samuti algas kaasaegse kohaliku omavalitsuse taasloomine samal päeval 1990.a. omavalitsusliku staatuse omistamisega Kuressaare linnale ja Muhu vallale.

Aja loo ilust ja valust

Sellest oli juttu 30.septembril Tallinnas toimunud omaaegse Eesti taasiseseisvumise tegeliku võtmemängija – Rahvarinde – 30. aastapäevale pühendatud konverentsil, kus tutvustati ka värskelt valminud kogumikku artiklitega tollase aja võtmetegijatelt.

Pole mingi saladus, et ajalugu kirjutatakse läbi ajaloolaste silmade ja nende pilku suunavad valitsejad. Paraku on ka meil niimoodi juhtunud ja täna seostab keskmine Eesti noor tollast perioodi vaid koolikursuses pähe taotud viisil kui ainult ühe jõu saavutusena ja teiste jõudude kohta teab valdavalt vaid negatiivset. Olles ise Eesti taasiseseisvumise poliitilisele tegelikkusele tunnistajaks ja aktiivseks osalejaks, vahepeal lausa sündmuste keskmes Valitsuse ühe võtmeministri – Riigiministrina, olen seda meelt, et nüüd oleks aeg loobuda senisest konjunktuur-poliitilisest Laulva revolutsiooni käsitlusest ning ausalt ja sisuliselt vaadata tagasi neile pingelistele ja ülevatele aastatele.

Olgu siin toodud vaid väikese näitena üks tahtlikult manipuleeritud väide, et Rahvarinne ja tema pooldajad olevat soovinud vaid autonoomiat, mitte iseseisvust nagu olevat soovinud vaid Kodanike Komiteed.

Marju Lauristin tutvustas sel konverentsil juba 1990.a. jaanuaris läbi viidud representatiivset sotsioloogilist küsitlust, mis näitas väga üheselt, et nii Rahvarinde kui Kodanike Komiteede liikumiste toetajate hulgas oli iseseisvumise soov võrdselt ülivõimsalt valitsev. Enamgi veel, lausa 57% vastanutest uskusid juba 1990. aasta alguses, et iseseisvus saavutatakse lähima kolme aasta jooksul, hiljemalt aastal 1992. Sisulise asjaosalisena tollastes protsessides julgeks kinnitada, et nii ilmne ja lootusrikas see olukord sel ajal küll veel polnud.

Aga rahva usk oli küll kõva. Ja see lõpuks lugeski.

Kui lisada tegelikele tulemuslikele tegudele juurde veel ka arvukad viited, kuidas olid sõnastatud vastu võetud erinevad programmilised otsused ja dokumendid tollest ajast, kus iseseisvus, selle taastamise vormid ja neid sätestavad otsused ja seadused olid üheselt omariikluse saavutamisele suunatud, siis oleks juba aeg ebaausad müüdid prügikasti heita.

Seejuures usun, et nüüdse ajaloolise distantsi pealt võiks erinevate poliitiliste jõudude esindajad juba loobuda omavahelisest vastandumisest ja vaid eneseupitamisest meie omariikluse taastamise (aja)loos. Sest see on lugu suurest ühisest pingutusest ajal, mis üleüldse lõi eelduse, et meil oli võimalik jõuda siia, kus me saame vabalt sel teemal arutleda. Oma eesti keeles ja demokraatlikus riigis.

Välispoliitilise sügise iilid

Välispoliitilises osas ei saa kuidagi mööda Donald Trumpist. See mees kohe oskab.

Ühest küljest on ta suutnud panna terve maailma naerma nii oma hiljutise ärplemise üle ÜRO Peaassamblee kõnes kui ka expressis verbis väljendatud ülestunnistuse üle, et nad on armunud (nii ütleski!) Kim Jong Uniga. Samas ärgem unustagem, et ÜRO-s on USA kaugelt suurim organisatsiooni doonor. Ning kuigi Põhja-Korea tuuma- ja raketiprogrammi kui Trumpi-Kimi bromance’i peamise põhjustaja edasine areng pole sugugi selge – nagu ütles P-Korea pool, et asjaga saab liikuda edasi alles siis, kui USA suhtes tekib piisav „usaldus“ (mida iganes see ka ei tähendaks) -, siis samal ajal on järsult aktiviseerunud otsesuhtlus kahe Korea vahel ja on rääkima hakatud isegi rahulepingust. Viimast ju tegelikult nende vahel pole siiani! Vahetatakse visiite ja hea tahte žestina teatas Põhja pool, et alustab DMZ (riikidevahelise ajutise piiritsooni, nn. demilitariseeritud tsooni) ülitihedalt täispikitud miinivöö demineerimist. Seega nali naljaks, aga midagi ikka toimub.

Et Trumpil on oma lubadustega tõsi taga, näitab ka kuu viimastel päevadel toimunud NAFTA-leppe lubatud ümberrääkimisel USA-le soodsamaks. Sellega on kiire, sest Mehhikos vahetus hiljutistel valimistel president ja uue vasak-populistliku Andres Manuel Lopez Obradori puhul poleks kindel, et asjad Trumpile soodsalt areneks. Seepärast tuleb kindlasti enne novembris senise presidendi Enrique Peña Nieto ametist lahkumist saavutatud uus leppe variant Mehhikoga kindlasti lukku lüüa. Aga USA Kongressis on ette teada väga suur vastuseis senise kolmepoolse (kolmas osapool NAFTAs on Kanada) formaadi kaotamisele ja Kanada väljajätmisele. Seega oli karta raskusi vaid kahepoolse leppe ja sellega koos senise NAFTA kui terviku kaotamisele seadusandja aktsepti saamisega.

See sundis ameeriklasi kiirustama paranduste üle läbirääkimisega ka Kanadaga. Kuna Trump oli ettevaatamatult läbirääkimiste tagant piitsutamise tuhinas välja lubanud, et uus soodsam lepinguvariant peab olema valmis hiljemalt septembri lõpuks ja samas Kanada pool oli tõrges ning situatsioon kippus käest libisema, siis toodi presidendi näo, aga ka leppe päästmiseks mängu raskekahurivägi. USA delegatsiooniga liitus ja asus sisuliselt asja juhtima presidendi mõjuvõimas usaldusalune Jared Kushner, kes, olles pidevalt online-ühenduses äiapapaga, suutis koos vastaspoole peaministri karismaatilise Justin Trudeau kahe lähima abilisega ülesandega viimasel hetkel siiski vist toime tulla. Kuigi seejuures nõudis Trump, et NAFTA asemel tuleks seda uut kolmepoolset lepet kutsuda USA-Mehhiko-Kanada leppeks (USMCA NAFTA asemel), nagu rõhutades selle eristumist eelmise leppe mitmepoolsusest ja rõhuasetust kahepoolsele iseloomule seoses USA-ga.

Selles mõttes ollakse samuti järjekindlad oma poliitikas, sest Trump ei salli mitmepoolseid rahvusvahelisi lepingulisi formaate ja eelistab tugevama õigust talle paremini tagavat kahepoolset lähenemist. Antud juhul siis USA-Mehhiko ja USA-Kanada, kuigi ühise dokumendi raames.

Samas pole selge, kas Kanada variant on sajaprotsendiliselt lõplik, sest iseenesest kiire on Ameerika poolel, mitte Kanadal ja Kongressi vastuseis vaid kahepoolsele leppele Mehhikoga on vägagi tõenäoline. Samas, nagu oleks sellest veel vähe, lubati presidendiadministratsioonist, et tulemas on lisaks veel ka eelnõud mitmete teiste viimasel ajal Trumpi poolt lubaduse täitmiseks ümberräägitavate kaubandusleppete kohta Jaapani, Lõuna-Korea, Fillipiinide ja teistega.

Uue maailmakorra järjekordsed elemendid

Miks eelnev tähtis on? Sest sellega kinnistatakse Trumpi geomajanduslik poliitiline joon: loobumine mitmepoolsetest regionaalsetest majanduslepetest ja nende asendamine kahepoolsete otselepingutega, milles USA on teadagi kaugelt tugevam pool ükskõik kelle suhtes, võib-olla välja arvatud Hiina. See on ju uue maailmakorra üks olulisi elemente.

Teiseks elemendiks on USA loobumine oma otsese militaarjõu liiga laialdasest kasutamisest globaalselt ja selle asendamisest regionaalsete mängijate omavastutuse ja panuse suurendamisega koos USA piiratud toega, eelistatult logistika, relvastuse ja väljaõppe kaudu. Mida muud see tema Euroopa liitlastelt NATO panuse tõstmise alaste nõudmiste ümber käiv jaskar siis muud ikka tähendab?

Viimaseks uudiseks selles reas on ka äsjane teadanne, et USA kavatseb järgmise aasta jaanuaris kutsuda kokku tippkohtumise asutamaks nn. Araabia NATO-t, ametliku nimetusega The Middle East Strategic Alliance ehk Lähis-Ida Strateegiline Allianss, milles liikmelisust on arutatud Pärsia Lahe Riikide Koostööorganisatsiooni kuue liikmega, aga samuti Jordaania ja Egiptusega. Ka tugevnevaid Iraani-vastaseid motiive ja samme tasuks vaadelda selles kontekstis. Märgata on ka Trumpi soovi tõmbuda välja Süüriast, kus on kohal kõik teised regionaalsed suurmängijad, kes suudaks omavahel teatud equilibrumi nagunii leida ka ilma ameeriklaste otsese osaluseta „saapad maas“.

Süüria lõppmäng on alanud

Et selleks on teatud alust, on näha ka sellesama Süüria puhul. Sisuliselt on alanud Süüria sõja lõppfaas. Bashar Al-Assadi valitsus on venelaste, pärslaste ja viimaste liitlaste abiga taastamas kontrolli 2/3 riigi territooriumi üle. Ülejäänud osa on lääneriikide toetatud jõudude käes. Piir läheb valdavalt looduslikult piki Eufrati jõge. Viimaseks ümberpiiratud kantsiks opositsiooni käes on jäänud Idlibi enklaav, mida Assad on venelaste jõulisel toel hakanud sõjaliselt survestama eesmärgiga see likvideerida. Siin aga lähevad muidu nii koostööaltide suurmängijate huvid juba lahku. Venelased ja iraanlased tahaks asja lukku lüüa, Türgi aga, kartes osade talle sõbralike kohalike opositsioonijõudude pärast, kuid veel rohkem kartes tohutut põgenike voolu põhja, Türgi poole, püüab asja kuidagi „pehmemalt“ lahendada. Katsed seda teha nimetatud riikide juhtide tippkohtumistel pole siiski lõplikku lahendust leida aidanud ja Türgi üritab ka muid viise ilmselt vältimatu humanitaar-sõjalise katastroofi vältimiseks Idlibis.

Ameeriklased on selles mängus aga jäänud pigem tagaplaanile, kuigi lubades karistada Assadi, kui ta kasutab keemiarelva. Samas vähendavad nad järjekindlalt demokraatliku opositsiooni sõjaliselt võtmejõuks olevate kurdi üksuste abistamist. Araabia riikidel ei jää muud üle, kui proovida vähemalt oma sõpru kuidagi toetada. Ja Iisrael näitas taas oma jõudu, pommitades edukalt iraanlaste positsioone Süürias vaatamata venelaste ja süürlaste saamatutele vastu tegutsemise katsetele ja kogu nende praalimisele oma õhukaitsetehnikaga, mille tulemusena tulistasid süürlased alla hoopis oma liitlase Venemaa luurelennuki.

Venemaa kannatused

Et sellest veel küllalt nalja ei saanud, tuli uusi paljastusi ja nendele vastuseks uusi luiskamisi Venemaa poolelt Suurbritannias nn. Skripalide mürgitamise juhtumis.

Eriti piinlik oli viis, kuidas jäädi vahele nii vene diversantide isikute määratlemise ja kui sõjaväeluuresse kuulumise eitamisega. Aga kuna see lugu läheb edasi ja Briti pool on lubanud esitada tõendeid veel kahe asjaosalise kahtlustatava isiku kohta, tehes seda kavalalt informatsiooni aeg-ajalt tilgutades ja sundides Vene poolt iga kord uusi luiskelugusid esitades üha rohkem vajuma erinevate ebaõnnestunud eituste vooderdatud ilmsete valede sohu, siis tundub, et sellele teemale võiks pühendada eraldi kommentaari mõne aja pärast, kui on veel enam „nalja“ saanud“…