Olles viimased paar nädalat reisinud ookeani taga nii lõbu kui teadmise pärast, tekkis tunne, et tegu ongi just maailmaga, pisut erineva ja mitmekesisega. Kui idarannikul on veel mingit euroopalikku fleur’i ja üleüldse tunda teadmist muust maailmast, siis läänerannikul on seda märgata pigem San Francisco kandis, aga mitte enam lõunapool.
Teadmatuses lääs ja informeeritud ida
Sealse maailmapildi võtavad minu jaoks kõige paremini kokku kaks repliiki tänavalt. Esmalt, noor tänavaartist Las Vegases, kes peale esinemise lõppu publikult raha korjates uuris, kust ma tulen. “Estonia” peale, suutis ta vaid pärida “kas see on osariik?” Kuuldes, et see on hoopis riik, teatas ta kõigile rõõmsalt, et pole sellisest kuulnudki. Nagu selgus, paljud ümberolijad samuti. Teine pildike LA-st, kus ontlik pereema, kellega järjekorras olles vestlema sattusime, suutis peale pereliikmetega konsulteerimist vaid küsida: “mis kontinendil see asub?”
Midagi pole teha, läänerannik teab Aasiast ja Kesk-Ameerikast rohkem kui Euroopast. Sealset meediat paelus peamiselt immigratsiooniteema. Kui Frisco kandis oli põhilisem fookus tarkpeade sissetoomisele seatavatel võimalikel piirangutel, siis lõunapool oli fookus hoopis mehhiklastel ja põllumajandusel. Lahtise tekstiga öeldi igast kanalist, et nendeta pole võimsal California põllumajandusel, aga üksjagu ka teenindus- ja kommunaalsektoril mingit šanssi. Et need sektorid on tõesti võimsad, võisin veenduda oma silmaga, sõites rendiautoga kolme päeva jooksul Friscost LA-sse.