Külm, sogane ja õietolmu täis välibassein ei ole just ideaalne supluskoht. Ometigi on just see mind iga hommik alates juunikuust septembri keskpaigani enda juurde oodanud. Ärkan, käin läbi vannitoast, lähen õue ja astun treppredelit mööda rohekasmustjaks värvunud jahedasse vette.

Vette ronimiseks on häid põhjusi küllaga: karastumisel vallanduvad heaoluhormoonid, jahe vesi ergutab vereringet ja ainevahetust, stimulerib organite tööd ning viib mürgid kehast kiiremini välja. Minu eksperimendi peamine eesmärk oli aga mentaalse tõkke ületamine – distsiplineerida iseennast tegema midagi, mis nõuab järjepidevat enese sundimist ja seda hoolimata mu mõtetest, tunnetest või tahtest.  Ei taha, aga teen. Lihtsalt selleks, et iseennast paremini tundma õppida ja mõista harjumuse kujunemise hingeelu.

Viimased 100 päeva, mõnede väikeste eranditega, olen igal hommikul jahedas vees oma tahtejõudu proovile pannud. Väidetavalt on tahtejõu muskel sarnane meie lihasmusklitega – selle vormis hoidmiseks tuleb harjutada ja teha rutiinseid kordusi, niisamuti nagu korvpallurid loobivad vabaviskeid, enne ja pärast trenni.

Mida see eksperiment mulle aga õpetas?

Eelhäälestus

Olen hakanud mõistma, et enne ebameeldivate harjumuste tegemist on hea luua mõneminutine eelhäälestus läbi rutiinsete tegevuste. See tähendab, et kuigi ma ei ole veel mentaalselt valmis tegutsema, käib mu keha ise juba tuttavat rada ja viib mind automaatselt basseini servani. Piltlikult öeldes, tuletab keha mõistusele meelde, mida järgmiseks teha.

Kõige raskem hetk on ju enne pihta hakkamist. Närveerimine enne võistlusi, lavale astumise hirm, lennukis langevarjuhüppeks valmistumine või tööintervjuu eelne ootus. Tegutsemise hetkel pole mõtlemiseks aga enam aega – ainus võimalus on anda endast selle hetke parim. Seega, mõned eelrutiinsed tegevused aitavad alustamist sujuvamaks muuta ja tõenäoliselt toovad ka edukama lõppresultaadi.

Kas sada päeva on piisav, et tekiks uus harjumus?

Hommikune suplus ei ole minu jaoks veel sugugi midagi lihtsalt ja loomulikku nagu paljud motivatsioonikõnelejad harjumuse juurutamisest räägivad. Küll aga võin kinnitada, et minu vaimne vastupunnimine on võrreldes esimeste päevade sisemise võitlusega palju väiksemaks jäänud. Tean, et see mulle ei meeldi, kuid olen veendunud, et lähen teen selle basseini otsa ära, sest see on mulle kasulik. Minu käitumine on muutunud heas mõttes masinlikumaks. Kindlasti aitab mind ka teadmine, et ees on veel vaid loetud päevad – kolin suvekodust linna ja basseinis karastamise võimalus kaob.

Harjumuse kujunemise kiirus sõltub harjutamisest. Mida rohkem ennast distsiplineerid tegema rutiinselt ettevõetud tegevusi seda paremaks saad. Nii nagu see on eesmärkide seadmise ja kõige muuga. Teadlik harjutamine on see, mis meistriks teeb.

Külmas vees suplemine ei tee minu eest tööd ära, kuid loob siiski ajutegevuses seoseid, mis keerulistel momentidel, kui mõistus ütleb “ei taha”, tuletab mulle meelde, et kui pingutan, siis see polegi nii raske. Mõistmine, et sellest punktist edasi punnitamine on võimalik ja vajalik, on kindlasti midagi väärt. Ja ka tahtejõu musklisse on talletunud teadmine, et vajadusel suudan küll ja veel.

Harjumuse kujundamine lihtsalt harjutamise pärast võib olla tüütu, kuid on õpetlik. Milline võiks olla sinu saja päeva eksperiment?