Silver Laks: elu võimalikkusest väljaspool Tallinna

Silver Laks

Tartumaa Aakre mees Silver Laks, tehnikamees ja kaeve- ja torutööde spets, räägib oma elust ja laiemalt elu võimalikkusest väljaspool Tallinna.

Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, et pea 20 aastat tagasi helistas sõber Tallinnast ja ütles: “Kaua sa seal maal ikka kükitad, meil siin töökäsi appi vaja, tule aga Tallinna elama!”

Kuna mul polnud tol ajal midagi uue väljakutse vastu, siis tuli asuda tegudele. Uutele suurtele tegudele. Tol ajal ei osanud ma arvata, mis mu tulevik toob ja elasin üks päeva korraga, kui nii võib öelda. Pealinna saabudes olin maamehelikult paras oinas – ei jaganud ööd ega ilma ja tööle sokutati ühte torutöid tegevasse ettevõttesse. Seal olid pooled kulid pärit endiste vennasvabariigi avarusest ja meie töökeeleks sai vene keel.

Ai kurja, kui raske oli loll olla, ei jaganud keelest, ei jaganud linnast ja ega tööstki päris selget aimu olnud.

Ajapikku teras karastus ja sain üksjagu targemaks, mõne aastaga lausa nii targaks, et ei soovinud kummaliste elukommetega tüüpidega enam koos ühes pundis toimetada. Kuna tuttavaid oli tekkinud üksjagu ja ka potentsiaalseid tööandjaid, siis tundus õige aeg luua oma ettevõte. Eks janti oli sellega üksjagu, aga hakkama sain. Tulid buumiajad ja pikematki rubla hakkas tekkima. Minu tegemised käisid käsikäes ehitusega ja erinevate torustike paigaldamisega, nii tootmishoonetes, kaubanduskeskustes, kui ka eramajades. Tööd jagus ja jäi ülegi, vabadel hetkedel sõitsin ikka maale Elva lähedale lapsepõlvekoju toimetama. Linnas oli hea, aga ega oma päriskoduski halvem polnud.

Tööde ja tegemiste kõrvalt õnnestus omale maale uus elumaja ehitada ja ühel hetkel peale tosinat linnas elatud aastat tundsin, et linnavurle ma olla ei taha ja pigem kobin maale tagasi. Nüüd, kus elamine oli uus ja tehnikatki tööde teostamiseks muretsetud, korjasin oma killavoori kokku ja tulin padavai koju tagasi. Tallinna tuled mind ei pimestanud, samas sain tänu kunagistele vennasvabariiklastele selgeks suures plaanis vene keele ja tänu tööle muretsesin hulga häid tuttavaid ja sõpru juurde.

Tööpuudust siin “väljaspool Tallinna” ei tundu olevat. Mu elukoht Aakres on minu meelest heas kohas: Tartusse ja Valka on 40 km, Tõrva, Elva ja Otepää on veerandsaja kilomeetri kaugusel. Seega, käi ringiratast ja muudkui tee tööd, kui aga jaksad.

Elada on maal kindlasti kulukam kui linnas, aga mulle maal meeldib. Siin pole kärarikas, loodus on ilus. Arvan, et kui mõnel linnainimesel silmad kinni siduda, ta siia tuua ja siin silmad lahti lasta, siis ei saaks ta võibolla arugi, et on lähimast linnast üksjagu kaugel.

Siinkohal üks etteheide riigile: tobeda tasuta bussisõidu asemel oleks võinud hoopis kohaliku tähtsusega teid paremasse korda saada.

Mina ettevõtjana pean kevadeti eirama riigimaanteel olevat 8 tonni kaalupiiranguga märki, et saada tööle ja tagasi oma tehnikaga. Ma muidugi pole ainus. Ka mööblit tootev ettevõte on tõsises hädas. Igapäev käivad suured kaubaautod, mis toovad materjali ja viivad ära toodangu. Teel aga 8 tonni kaalupiirang ees. Ja tegu on riigi maanteega. Kuidas sa tegeled ettevõtlusega, kui isegi teid pole?

Maainimesele ei oska ma midagi erilist soovitada.

Need, kes on jäänud, neile pole miskit vaja soovitada, kõik teavad ise, kuidas elada. Kui midagi soovida, siis tervist…kui tervist pole, siis pole ka elu. Sellele linnainimesele, kes arvab, et maaelu on vaid sarnane “Kodutunde” saates nähtule, soovitan mulle külla tulla. Võtan kõik lahkelt vastu ja näitan, kuidas maal hakkama saada.

Olen ka Elva valla volikogusse valitud. Püüan volikogus käituda oma südametunnistuse järgi hääletades, samas esindades oma külarahva soove ja huvisid. Kuna teadupärast oli eelmine aasta haldusreformi aasta, siis segadust on uues vallas reformist tulenevalt üksjagu. Vallas on ametis uued inimesed ja nemad ei tea meie küla muredest ega rõõmudest väga palju. Eks ma siis viin kõik mured ja rõõmud valda ja teen kuuldavaks. Ise tunnen, et olen oma külade piirkonnale kasuks. Loota, et kõik inimesed kõigi ja kõigega oleks rahul, nagunii ei maksa: elu näitab, et ükskõik, mis ka tehakse või tegemata jäetakse, ikka on keegi, kellele miski ei meeldi. Püüan sellest end mitte häirida lasta.

Minu koduküla Aakre on väike küla Valgamaa – Tartumaa piiril. Endine Valgamaa, peale haldusreformi tänane Tartumaa osa. Meil tegutsevad tublid ettevõtjad ja põllumehed. Siin on moosivabrik Bacula, kes söövad, need kiidavad. Meil on mööblitööstus Kiilung, mis teeb mööblit mitmesse välisriiki ja annab tööd pea 40 inimesele. Meil on üks suur talu, mis tegeleb õunte kasvatamise ja õunapuude aretamisega. Endistest kolhoosiaegsetest kartulipõldudest on saanud imeilusad õunaaiad, kust tulevad õunad jõuavad ka Eesti poelettidele Aakre Õuna nime all. Ja siis on paar suuremat põllumeest, kes hoolitsevad selle eest, et ükski nurgake sööti ei jääks. Ma ei tea, et meie piirkonnas oleks harimata maalappe.

Ma arvan, et Eestis on hea elada, kuigi ma pole kusagil välismaal elanud.

Küll aga olen piisavalt reisinud. Alati, kui juba nädala ära olen, tunnen et – kurat! – koju tahaks tagasi…sada mõtet vasardab peas, mida kõik vaja teha on.

Silver Laks

Täna võiks poliitikutele ette heita äärmiselt rumalat aktsiisipoliitikat. Kui Eestist risti joon Tartu kohalt läbi tõmmata, siis kõik, mis jääb sellest joonest lõuna poole, selle osa rahvas käib uskumatutes kogustes Lätis ostlemas. Inimesed sõidavad pea iga nädalavahetus Lätti kaubareisile. Ostetakse ehitusmaterjale, kütust, süüa, juua. Kõik on seal odavam. Samas piiriäärses Eesti osas elu kiratseb, sest kõigil on lihtsam üle piiri silgata ja kogu vajaminev sealt võtta. Lätis juba poemüüjadki osades kohtades on kas eestlased või oskavad eesti keelt. Tundub aga, et otsustajad peidavad pea liiva alla ja teevad näo, et kõik on OK. Tallinnas võibolla ei olegi midagi märgata, küll aga peaks eelarve laekumistes siiski piirikaubandusest tulenev miinus ilusti välja joonistuma.

Artikli autor Silver Laks elab Tartumaal Aakre vallas. Silveri kirglikest suhetest masinatega saab lisaks lugeda Wroomer.