Peaaegu 100-aastase pausi järel avas Viljandi südalinnas tsaariaegses juugendmajas taas uksed hotell, seekord nime all Park Hotell Viljandi. Selle interjöör (autoriks KAOS Arhitektid) on tänases päevas sama silmapaistev ja selle valmimine sama suur sündmus kui 1910. aastal Grand hotelli avamine samas majas.

Kui kaupmees Andreas Ormissoni hotell paiknes Suurturu ääres, siis vahepeal on ajaloos toimunud nii palju, et Park hotell seisab põhjusega Laidoneri nime kandva platsi ääres, mille puude ladvad sirutuvad nüüd hotelli katuse kõrguseni. Muus osas tundub munakivitänavate ja pisikeste puumajadega Viljandis südalinn üsna vähe muutunud olevat. Ja milleks muutagi midagi täiuslikku?

Võiks arvata, et ajaloolise hoone renoveerimisel hotelliks sellises asukohas oli nimi ainus asi, mis lihtsalt tuli, ent isegi selle leidmiseks toimus konkurss. Pärast pikka kaalumist otsustati, et hotelli nimeks saab tänapäeval Park Hotell Viljandi. “Hotell asub kolme pargi vahetus läheduses ning nimi on rahvusvaheliselt lihtsalt mõistetav ja samas väärikalt konservatiivne,” kommenteeris ettevõtte tegevjuht Kristjan Saar kevadel.

Suve keskel avas hotell uksed ja sai lisaks nimele endale ka näo, mis pani kõik korraga Viljandist rääkima. See on üks silmapaistvama interjööriga hotelle, mis Eestis sel sajandil valminud. Hotelli interjöör ja aatrium räägivad ajaloolise hotelli hiilgusest, sisearhitektid Margit Argus, Kaiko Kerdmann ja Maris Kerge on selle taaselustanud kaasaegses võtmes ja materjale kasutades. “Hoone oli väga halvas seisukorras, sisuliselt oli säilinud vaid hoone müürid. Ruume kujundades lähtusime maksimaalselt kaasaegse ruumikeskkonna ja esteetika loomisest,” rääkis Margit Argus.

Art deco tagasitulek

Juugendstiilis maja renoveerimise ja avamise langemine praegusesse ajastusse, kus art deco pealetung interjööris on meeletu, oli muidugi juhuslik, ent tänu sellele sündis väga kaasaegne, tipp-tootedisainerite loominguga sisustatud ja hetke meeleolu tabav interjöör, mis samas teeb sügava kummarduse maja ajaloole. Tubadest ja eriti sviitidest leiab kõike, mis on praegu eriti moes: julgeid geomeetrilisi vorme, erksamaid värve, õhulisust, eksklusiivseid materjale, nagu näiteks samet, messingust detaile.

“Kuna algsest hotelli interjöörist ei olnud midagi säilinud ega ei leidunud ka arhiividest mingit materjali hotelli kunagise interjööri kohta, siis alustasime hotelli disainimist justkui puhtalt lehelt,” kirjeldas Margit Argus tööprotsessi. “Eesmärk oli hoida hotellis siiski võimalikult kaasaegset joont, siin-seal mõned tahveldused, mille disainimisel on aluseks võetud üks hotellist leitud originaaluks.”

Ja ehkki ühes numbritoas on õnnestunud ka eksponeerida ainuke säilinud ajaloolise seinamaalingu fragment, on ajaloolise interjööri loomist ja kopeerimist püütud igati vältida.

Sisearhitektide endi lemmikuteks on sviidid 208 ja 308, mis paiknevad maja taastatud ärkliga osas – sees tekib tänu sellele väike valgusküllane orv, mis on mõnus lihtsalt puhkamiseks: lihtsalt aknast välja vaatamiseks, raamatu lugemiseks, suures tugitoolis muusika kuulamiseks.

Atraktiivne aatrium

Ent kõige enam on tähelepanu saanud hoopiski hoone aatrium, mis erineb selgelt muust hoonest. “See oli minevikus ka välisruum, mis täna on saanud köetavaks siseruumiks. Soovisimegi luua nihestuse mõttelise siseruumi ja välisruumi vahel. Hotellikorpus, mis on privaatsem ja intiimsem ning aatrium, mis on avalik ruum,” selgitas Margit Argus. “Varasemas hoones Viljandi Muuseumi poolses küljes hotellitube ei olnud. Kõrgematele korrustele viis eraldi trepikoda, mis hargnes kahte tiiba. Sillad on hoone renoveerimisprojekti arhitekti Kalju Kisandiga koostöös välja töötatud lahendus. Ruumiliselt oli see kõige otstarbekam, samas ka atraktiivne.”
Silmas tuli pidada ka evakuatsiooni teede ja trepikodade paiknemist, sillad olid selleks ka parem lahendus. Aatriumis seistes on ka näha, et hoonele on nüüd lisatud üks uus korrus, mis punastest telliseseintest siin selgelt eristub.

Rikkalik restoran

Hotelli esimesel korrusel asuv restoran Ormisson on saanud populaarseks kohaks Viljandi inimeste hulgas, eriti pühapäeva hommikul, kui sinna kogunetakse luksuslikku hommikusööki nautima tervete peredega. Restoran on teadlikult kujundatud lopsakamalt ja rikkalikumalt. Restoran räägib talle nime andnud Ormissoni lugu – hotellis elas ja tegutses ka kuulus Pallase koolkonna kunstnik Villem Ormisson, toonane Grand Hotelli omaniku Andreas Ormissoni poeg. Erkki-Erich Merila on tema kohalviibimise muutnud kõigile nähtavaks oma fotode abil.

Maja taasavamine on lisaks lihtsalt turistidele ja gurmaanidele tekitanud elevust ja huvi ka kõigis neis, kes majas kunagi õppinud või elanud – pärast riigistamist tegutsesid majas kõigepealt meditsiiniline keskkool, siis Viljandi Kultuurikool ja Kultuurikolledž, kuni maja 1997. aastal täiesti tühjaks jäi. Osa hoonest oli kasutusel korteritena. Üks kunagine elanik on juba käinud oma vana korteri uuestisündi vaatamas – nüüd pääseb ta oma kunagisse tuppa üle aatriumi sirutuva silla ja on sinna ka juba toa broneerinud ühe muusikasündmuse ajaks. Pikalt oma saatuse osas otsust oodanud maja on täis kojujõudmise tunnet.