Hedvig Hanson: mõtteid üksindusest

Hedvig Hanson

Mida tunnete teie, kui mõtlete üksindusest? Kas tunnete kurbust ja õudu ning arvate, et midagi koledamat ei või inimesega juhtuda? Või hoopiski kuulute nende hulka, kes tervitavad üksindust ja vajavad seda vähemalt vahetevahel nagu õhku? Inimeste arusaamised ja vajadused on erinevad, eks. Isiklikult mina kuulun üksindusevajajate hulka. Ma ei oska öelda, kas ma tahaksin olla kogu aeg ja elu lõpus üksi, aga ma usun, et igal on oma tee ja kui meie valikud viivad meid sinna, siis peaksime igal juhul oskama olla üksinduse eest tänulikud ning seda nautima.

Meie üksindusvajadus sõltub mitmestki tegurist. Loomusest eelkõige. Tundlikum, sügavuti tunnetav loomus vajab süvitsi minekuks ikka vaikust ja vaikus on loomulik just üksinduses. Teise inimese kõrval võib ka vait olla, kui teine “suhtlust” sarnaselt mõistab. Selline vaikimine võib suhtes olla väga kosutav. Kindlasti sõltub palju kasvukeskkonnast, meie harjumustest lapsena – kas meil oli pere, õdesid-vendi, kas me kasvasime linnakorteris või hoopiski vaiksemas paigas, kas loodus on meile loomulik keskkond või pigem tekitab võõristust…Tihtipeale on “looduseinimesed” just need üksinduseotsijad.

Kuulun ise nende hulka, kes võib linnas või korteris tunda lämbumist, justkui puuris olemist! Tahaks joosta vabadusse! Niisamuti inimsuhetes…mida tundlikum olla, seda rohkem võtad kõike südamesse, analüüsid, annad endast tohutult…ja väsid! Pinnapealsemad suhtlejad libisevad neist asjust kergemini üle.

Minu lähedased on näinud mind väga intensiivse suhtlejana ja teisel hetkel näinud ka mu äravajumist, ma võin seltskonnas olles lihtsalt tõusta ja minna jalutama. Niisamuti on mulle kurnav kuulata ja rääkida tühja juttu, see väsitab palju kiiremini kui sügavamad mõttevahetused. Mistõttu väldin ma pidusid, juubeleid, suguvõsade kogunemisi. Kummalisel kombel ei olegi mul tulnud käia taolistel üritustel, sest mu elu on kuidagi nii läinud, et ma ei tunne eriti oma sugulasi. Mul on hingesugulasi, kellega ma hea meelega vestlen. Intensiivselt, mõne tunni ja siis lähen…jalutan.

Mu lapsed on juba harjunud, et ütlen neile – poisid, nüüd olge omapead, lähen käin metsas ja tulen mõne tunni pärast, pean puhkama.

Olen neid tahtnud kasvatada “metsapoole usku”, aga üldiselt on neil seal igav ja ma olen andnud neile võimaluse ühel päeval ise selleni jõuda. Kuidagi ei tahaks, et neil jääks mälestus, et neid sunniti metsa mõtisklema minema, kui sõpradega linnas olemine oli palju toredam. Iga asi omal ajal.

Üksindus võib olla mõnele vajalik nagu õhk. Tõtt-öelda on see mu vägevaim eneselaadimisviis. Paljud ei mõista seda. Paljud ei usu seda. “Sa tahad üksi maal olla, see on õudne!”, ütles üks vanem abielunaine mulle kunagi.

Vist on nii, et üksindus heidutab eelkõige inimesi, kes iseendaga pole sõbraks saanud. Aga see oleks ometi kõige olulisem sõprus!

Võin püüda seletada, kuidas üksindus pole sugugi õudne. Vastupidi, see on eluline vajadus. Ja mis kõige tähtsam – üksi olles ja seda üksindust sügavuti tunnetades ei ole sa kunagi päriselt üksi. Just inimeste keskel võib tunda tõelist üksildust, sa võid killustuda, end ära kaotada, sa oled teiste (eel)arvamuste, ootuste järele, mis lõpuks tähendab, et oled tuulte pillutada nagu lootsik kesk ääretut ookeani.

Aga inimesel on vaja sihti, nagu laeval majakat. Minu majakas on vaikus, side kõrgemate jõududega. Looduses olles, tajudes hullunud maailma  rahmeldamise kõrval elu sügavamaid allhoovusi, on võimalik saada end jälle tasakaalu. Usaldades, et oled kantud, et kõik, mis juhtub, juhtub asja pärast, et miski pole juhuslik, et kõigel on mõte saad jälle oma fookuse paika, isegi kui paljudele tundub, et oled peast hoopis segi läinud.

Tüüpiline mõtlemine ja eelarvamus on ju see, et üksindust ihkav inimene on suur egoist. Proovin nüüd sellise egoistina anda aru, miks mõni inimene vajab üksindust enam kui teised. Enesekeskseks egoistiks peetakse inimest, kes mõtleb peamiselt endale. Sellele tasakaaluks öeldakse tänapäeval ka üha enam, et kes ei suuda ennast armastada, ei suuda armastada ka teisi. Enesearmastus ei tähenda eneseimetlust. Minu mõistes on see iseenda hinge kuulamine, häälestamine, lausa peenhäälestamine, et mõista oma elu mõtet, eesmärki, näha selgelt oma teed.

Kui teeviidad kipuvad kaduma, siis tuleb need uuesti üles otsida, oma olukorrad kaardistada ning heaks kompassiks saaks siin olla just süvenemine,  nii enda hinge kui “ülemise juhatuse” ühendusele.

Ma ei ole kirikuinimene, ometi olen ma usklik. Mu usk on looduses, usk Kõiksusesse. Sealt saan ma jõu ja õpetuse. Läbi loomingu kanaliseerin ma seda ja annan edasi neile, kes on vastuvõtlikkuselt samal lainepikkusel. On suurim rõõm, et olen saanud seda elus teha. Ennast liigselt üle tähtsustamata, sest ma arvan, et meie anded on ka kingitus ülevaltpoolt ning peame olema tänulikud ning teenima oma andeid, et käia oma teed, täita oma ülesandeid.

Elu kohustuste ja kõige paljususe virvarris võivad need sihid kaotsi minna. Ühiskond, kasvatus ega kapitalistlik mõtlemine ei soosi sügavamalt endasse vaatamist. Meid küll koolitatakse, kuid mitte kõige tähtsamas, meile on tehnika areng loonud mugavused, mis ometi ei vii meid hingele lähemale; meil on külluses meelelahutust, nii et me justkui ei peaks elude lõpuni tundma igavust või tühjust, ometi on praegusel ajal rohkem depressioooni kui iial varem, juba lastel diagnoositakse üha tihemini vaimu ja -hingehaigusi. Edule, vabadusele ning lihtsusele orienteeritud elu, mida meile püütakse ainuvõimaliku ja ideaalsena serveerida, on tihti lõks – need lubadused ei täitu päriselt. Nii edu, vabadus kui lihtsus on vaid näilised, neid müüakse meile kenas välises pakendis, kuid rahulolu ei saabu. Meid on petetud. Ainus viis leida tegelikku tasakaalu – vabadust, sisemist edu – on tee iseendasse. Selle eest ei pea maksma kellelegi raha, see on investeering, mille paigutad iseenda ja veel suuremalt mõeldes maailma parandamisse.

Prantsuse filosoof ja kirjanik Albert Camus on tõdenud: “Et mõista maailma, peab sellest aeg-ajalt eralduma.”

Kaugemalt vaadates võid näha selgemini, vaikuses kuulatades kuulda enamat, eraldatuses mõista sügavamalt. Enamik inimesi näib armastavat elada pooltõdedes. Sest täieliku tõe teadmine, selle tunnistamine nõuab vaprust, eneseületamist, ning pidevat arengut. Lihtsam on minna kergema vastupanu teed, pettes end välisega.

Minu tähelepanekud elust on, et vooluga kaasaminejad ei ole kuigi väljapaistvad inimesed. Paradoksaalsel kombel olen märganud, et need, kelle silmad säravad ja naeratus on aval veel vanuigi, on tihti läbi käinud rasked teed, sukeldunud sügavamale ning osanud eluraskustest välja sõeluda selle kulla, mis neid ülendab. Nad pole alistunud, nad on olnud lõpuni ausad, mingil hetkel ehk tundnud ahastust, ahistust, aga nad on tõusnud. See on ka minu ideaal. Selline valik elus – mitte kanda maske, võtta vastu kõik, mis antakse, olla julge ja vastutustundlik ning veel võidelda tõe ja õigluse nimel ajal, kui maailmas võidutseb toores jõud ning võimuiha. See on valik tugevatele. Et mitte öelda – hulludele.

Aga kui poleks taolisi idealiste, kes oma “hullusega” püüavad lõhutut parandada, luues midagi oma siirusest, omakasupüüdmatusest, siis oleks see ilm juba tõesti lõplikult väärastunud. Õnneks on õilsaid inimesi küll ja veel ning igaühel meist on tegelikkuses võimalus oma tegudega kõike parandada, iga päev on meile antud vahendid nii iseenda kui ümbritseva taasloomiseks. Kes millisel viisil seda paremini teha saab, on individuaalne. Kes vajab selleks teisi inimesi, kes eraldumist.

Tagasi üksinduse teema juurde. Erakute kaitseks ütleksin – vastupidiselt levinud arvamisele, et nad on egoistid, on nad tihtilugu just eriti vastutavad hinged. Vahel võtab see vastutus aga ebainimlikud mõõtmed ja siis ongi vaja end laadida. Sest kuigi inimene on võimas, pole ta ometi kõikvõimas, ta vajab taastumist. Need, kes rohkem annavad, vajavad ka taastumiseks enamat.

Paljud meist otsivad tuge inimsuhetest. Teatud määral on suhtlus muidugi vajalik – see arendab ideaalis meis arusaamist inimpsühholoogiast, aitab meid kohaneda erinevate isiksustega, aga võib olla ka tohutult kurnav. Sest iga inimene on otsija ning teiselt inimeselt lunastuse lootmine – see võib olla ummiktee, see on nagu pime talutaks pimedat. Vähesed on meist nii targad ja väekad, et olla kellelegi teenäitajaks. Ja ehk polegi seda vaja. Teine inimene olgu pigem nagu metsas puu puu kõrval, kes samaliigilisena võiks anda teisele infot või pakkuda tuge suurte tormidega, ent valguse poole peame ikka ise püüdlema.

Niisiis – üksindus ja üksi otsimine on tundliku meelelaadiga inimesele ülioluline. Sest just tundlike natuuride puhul on iseolemisele ka risti vastupidine oht – olla teistest liigselt mõjutatud. On selge, et meil on inimlik kohustus aidata abivajajat, lapsevanematena vastutada laste eest, olla südamlik ning vastutulev. Ent enese äraandmisel ja teiselt võtmisel on piirid. See on suhetes peenhäälestuse küsimus. Tasakaalu leidmine. Siinkohal oleks oluline suhtlemine, siiras ja aus. Kui palju üldse võib üks oma tahtmistega teise elu määrata või palju on “tervislik” teist vajada, on eraldi mitmekihiline teema. Kui inimesed on armunud, siis nad justkui sulavad teineteisesse, tundub, et ollakse üks. Ja see on, nagu olen öelnud, üks looduse vingerpuss! Hormonaalse tasakaalu taastumise, armumisest väljatulemisega võime end tunda justkui reedetuna – võime leida, et see inimene pole sugugi meie “teine pool” nagu romantiliselt arvasime. Muideks, ka erinevad puuliigid, kes on teineteisega kokku kasvanud, omavahel põimunud, võivad näida armastajatena, kuid sattusin hiljuti lugema, et tegelikkuses on see võimuvõitlus “kes keda” ja kaotaja hukkub…Niisamuti tekib ka intiimsemates suhetes võimuvõitluse faas. Kes ja kuidas sest välja tuleb, on teadlikkuse küsimus. Kes elab koos edasi, kes resigneerub, kes leiab targema tee, teineteisega leppimises – “on nagu on”. Äärmuslikumad põgenevad üksindusse.

Mõistlik variant minu jaoks tundub olevat kesktee – suhtlemise ja üksinduse vahel. Kui palju üht või teist, on (enesega) kokkuleppe küsimus. Sarnaselt võiks toimida kõik suhted – iseennast kuulates. See, kui sügavuti läheme suhtlusel töökaaslastega, vanematega, sugulastega või võõra inimesega, sõltub mõnes mõttes meie taluvusest, valulävest. Muidugi ka meie ühisnimetajatest suheldavaga, mõne inimesega on suhtlus kosutavam, teisega nõuab enam paikaloksutamist, kolmandaga ei õnnestu iial leida ühist keelt.

Ja samal ajal peab ennast ka hoidma. On olukordi, kus peab enesele esimesena hapnikumaski haarama, et suuta edasi tegutseda.

Minu “hapnikumask” ongi olnud sõna otseses mõttes hapnikuga seotud.

Keerulises suhteolukorras on mõttekas väjuda ruumist, tunnetada taevalaotust peakohal ning hingata hea sõõm värsket õhku – isegi kõige suurem viha, ängistus saab lahustatud, rahustatud ning juba ainuüksi taoline energeetiline rahu võiks mõjuda suhetes parandavalt, isegi kui me seda sõnades ei väljenda. Üksinduses ja vaikuses on võimalik tajuda selgemat pilti, mida me suhtluse sasipundardes ei näe.

Üksi me siia ilma sünnime ning üksi me läheme. Nagu me sünnime esimese hingetõmbega ning lahkume viimasega. Vahele jääb palju suhtlemist ja hingetõmbeid – rahulikumaid ning rahutumaid. Aga üksinduses ja sügavates hingetõmmetes näib olevat elu vastuseid. Kõiksuse abiga on meil võimalik tõusta kõrgemale ning teha oma elust meistriteos. Ning kes teab, ehk isegi ühel päeval saada meistriks ses kõige keerulisemas – suhtlemises!

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu kohta teada saada, siis tema raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud. Loe artikleid (39)