Hedvig Hanson: põgeneda või jääda?

Foto: Flickr, CC

Elus on vahel keerulisi hetki. Mõned keerulisused kestavad tõesti hetke ja on seetõttu kergemini lahendatavad, teised hetked on pikemalt, talumatumalt keerulised. See võib juhtuda töös, suhetes, iseendas…Arusaamatused, ammendumised, kokkujooksmised, väljapääsmatused…Või siiski, tahaks öelda, et ükski olukord pole väljapääsmatu, ka kõige lootusetumas hetkes on siiski võimalus, isegi kui me sel hetkel seda ei näe.

Mõnikord on vaja lasta ajal toimida, mõnikord tuleks aga tegutseda ise ja mitte venitada. Muidugi see, kas inimene pigem ootaja või tegutseja, sõltub loomusest, isiklikult kasutan pigem kohest reageerimist, kuigi ka aeg annab arutust, loomulikult. Loodetavasti ka arukust. Vahel, kui me üldse ei tea, mis oleks parem teha või kui õige vastus pole veel meile kohale jõudnud, ehk on tõesti targem lasta ajal neid lahendeid tuua. Kõige vääram aga, arvan ma, on pagemine antud ülesande eest. See on lihtsamat teed minek, näiline hetkeline lihtsus on tihti tulevane lõks.

Ühelt poolt on üsna inimlik, et ebamugavas olukorras tahaksime me selle kõige eest põgeneda, mugavamasse paika, valutumasse olekusse. See on justkui enesekaitsereaktsioon, aga paradoksaalsel kombel võib vältimine või ebamugavuse summutamine viia meid veelgi suuremate ebamugavusteni. Alul võib põgenemine tunduda õnnestuvat, ent tegelikkuses ei pruugi me kummatigi saada loodetud rahu. Sest me püüdsime vältida õppetundi, mille elu meile tõi.

Mulle tundub just nõnda, et elu annab meile ülesandeid, justnagu koolis rehkendusi. Teed ühe ülesande õigesti ära, saad järgmise raskusastmega asja pureda. Kui ei tee, jääd kordama – elu toob varem või hiljem, ühel või teisel kujul lahendamata ülesanded jällegi su ette. Võid ära joosta, aga end ei peida. Ja ega iseenda eest ära ei jookse. Seni, kuni meil pole julgust endasse vaadata, oma tehtut ja tegemata jäetut tunnistada, seni võime küll elada, aga elame arana ning mittetäisväärtuslikku elu. Seni, kuni me väldime “elukooli ülesandeid”, ei leia me tegelikult asu ei endas ega enda ümber.

Üks teema, mille puhul on paljudel pigem tahtmine põgeneda kui jääda paigale ja süveneda on muidugi suhted.

Need asjad võivad olla pagana keerulised. Neid õpid eluaeg! Paljud ei saagi selgeks. Oleme justkui sarnased – me kõik otsime õnne ja rahulolu, edu, tunnustust, armastust! Ja samas oleme nii meeletult erinevad. Vend erineb vennast, vanem lapsest, mees naisest, naine naisest, mees mehest, noor vanast, vana vanast…meid eristatakse küll soo, küll loomuse, küll kasvatuse, küll vaimsete, hingeliste, füüsiliste erinevuste, rahvuste, eriala, lõppeks veel horoskoobimärgi või kes teab mille põhjal.

Me oleme kõik erilised ja erinevad. Võiks öelda ka – erivajadustega!

Kuidas mõista teineteist, üksteist, kui väline fassaad langeb ja tuleb tegelikult suhtlema hakata? See nõuab oskust, teadlikkust…tihti tundub tõesti, et lihtsam oleks põgeneda. Et teine ei mõistagi iial. Või et olukord lausa väljub kontrolli alt, on ülemõistuse pingeline ja…jooksedki…ma tõepoolest olen näinud jalgalaskvaid inimesi oma elus, kui oleks vaja hoopis end kokku võtta ja ebamugavuses kohal olla. Ikka meenuvad seoses sellega mõned tuhatnelja putku panevad meesterahvad! Vähem olen näinud plehkupanevaid naisi. Eks naistele ka meeldivad tunded, nendest rääkimine, arutamine, meestele hulga vähem. Nad tihtipeale ei saa selle emotsioonidetulvaga hakkama.

Vahel ehk ongi hea korraks ära minna, nagu öeldakse – suppi ei sööda nii kuumalt kui keedetakse! Aga peaksime tulema tagasi. Sest tegelikkuses just see “kuum supp” on samas võimalus midagi õppida. Nii enda kui teise kohta. Muidugi, alati võib öelda – ma ei tahagi teada ega õppida, söögu ise oma “suppi”! Korduvatest draamadest saab kõrini. Aga ehk see kordumine ongi põhjusel, et me pole viitsinud süveneda.

Kuigi igaüks peab tegelema oma asjadega, tuleb meil inimsuhetes tegeleda ka teiste asjadega. Sest me oleme seotud. Ja tihti just lähisuhetes peegeldame üksteist eriti teravalt. Seda peegeldust aga ei taheta näha. Mis on see minus, mis teises toob esile need momendid, mis meile ei meeldi ja vastupidi? Sellesse süüvides võiks meist saada paremad suhtlejad. Aga meil on vaja enam julgust, vaprust endasse vaadata.

Tänapäeval, kus kõike on liiga palju, on ühtlasi palju võimalusi tegelikkusest põgenemiseks. Alates väiksematest põgenemistest, näiteks sotsiaalmeediasse, kus võime teistele näidata ainult meeldivamaid hetki, kuni suuremate põgenemisteni, sõltuvusteni…

Mis seal salata, põgenemises on oma võlu, see on nagu õhutavas laulus “Põgene, vaba laps…” Ka mina olen proovinud väiksemaid põgenemisi, kui ikka juhe (suhe!) jookseb kokku – minul, koduperenaisena peamiselt kodustest kohustustest ja pidevast söögitegemisest. Siis ütlen lastele – nüüd ma lähen metsa ja tulen mõne aja pärast tagasi. Ning ma justkui mängin põgenemise läbi, jooksen, kujutades ette, et kõik raskus ja võimatus jäävad unustusse…vahel aga kõnnin vastu ööd öösärgis ja kummikutes üle põllu ja tunnen, kuidas ma lähengi kõigest ära…Üks mu tuttav keskealine naine unistab just sellist suremisest ühel päeval, et see olekski kui äraminek ja kadumine tundmatusse…igaljuhul on meil kõigil vaja ka vahel kaduda, et rahuneda ja ammutada uut jõudu. Ehk isegi justnimelt sümboolselt surra vanale, et uuesti sündida, puhastununa.

Aga ma siiski usun tagasitulemisse. Mõned õppetunnid elus on eriti keerulised, mõned vitsad eriti valusad. Ometi, kui meil poleks neid kogemusi, ei saaks olla ka täit rõõmu, arusaamist kogu sest elust.

Eks teeme niipalju kui jõuame. Kui ei jõua tervet rehkendust, teeme poole. Antakse ju niipalju kui inimene jaksab kanda. Ja tõesti, nii see on. Me jaksame tegelikult uskumatult palju kanda. Kui endasse usume. Kui usume, et miski siin ilmas pole juhuslik, et kõigel on mõte.

Selleks peab tõepoolest olema usku kõrgematesse jõududesse – sealtsamast, kust saadetakse kannatusi, saadetakse ka jõudu.

Inimene on vägev küll – kui tal on tahet ja sisemist tarkust, aga ometi on hetki, kus inimlikust jõust ei pruugi piisata, siis aitabki usk, ma usun. Raskustest läbiminemine. See kvaliteet, mille sa kaosest võid luua, võib olla puhas, avardav. Võid öelda endale – palju õnne! Mind ootavad uued väljakutsed! Olen valmis, sest olen hoitud. Elu tormisel merel võid anda endale hoogu ja hüüda: “Ahoi, minust oodatakse palju ja pean olema selle ootuse vääriline!”

Just selline on mu isiklik elukogemus raskustest. Elu on neid nüüdseks jaganud ja ikka vahel kukud…aga tõused jälle. On oluline mitte kibestuda, mitte alla anda, mitte süüdistada teisi. Sest kibestununa ei ole meil jõudu, alla andes ei saa ka keegi teine meid aidata. Ja teistel, kel oma probleemid, on vaja ise endaga tegeleda. Meie neid muuta ei saa. Küll aga saame jääda kohale, mitte põgeneda, aga seda peab harjutama…Kunagi öeldi, et hingake enne kümme korda kui plahvatate ja see on igati hea soovitus, hingamisteraapia on tänapäevases hullumeelsuses kindlasti üks toetavaid teraapiaid. Hing ja hingamine on eesti keeles ja meeles sobivalt kooskõlas. Usun, et kui meile oleks õpetatud näiteks viha taltsutamist keskendunud süvahingamisega, oleks inimsuhetes vähem nii vaimset kui füüsilist vägivalda. Kujutage ette, kui inimesed, kes  on teineteise peale vihased – olgu siis elukaaslased, tööpartnerid, lapsed, vanemad -, võtavad enne prahvatamist hetke ja ütleksid midagi niisugust: “Nii, nüüd hingame vaikides rahulikult”. Pärast seda võiks suhtlus olla tunduvalt sujuvam. Oleks see vast saavutus! Ja mida meile koolides õpetatakse???

Põgenevat inimest on lihtne ära tunda – tal on ohtralt pinnapealseid suhteid, erinevaid töökohti, ta võib vahetada hobisid, stiile, asukohti…võib ju ka öelda – ta otsib end ja noorena ehk ongi oluline proovida, otsida. Mõnes mõttes me jääme (end) otsivaks elu lõpuni, teisalt peame ometi kusagil ka peatuma, leidma ja leitusse süvenema. Pealiskaudsuses on oht kaotada usaldus enda vastu ning enda poolt loodu väärtuslik sügavus.

Sügavustesse sukeldudes, tõsi, on teine oht – sa võid tunduda paljudele ebamugav. Mind on küll süüdistatud selles, et ma “püüan teisi muuta, õpetada”, on nimetatud “haavade lahtikiskujaks”. Jah, tunnistan. Nii see on. Iseenda ja oma lähedaste puhul ootan ma süvitsiminekut, mitte põgenemist. Kohale jäämist, mitte tõe ignoreerimist, pooltõdedes elamist. Aga ma mõistan ka – kedagi pole võimalik õpetada, kui inimene ise pole valmis. Olgu see mulle õppetunniks.

Põgenemist kasutakse peamiselt ikka mugavuse nimel. Võtame või töö. Alati on võimalik ju vahetada tööd, kui tekib tüdimus või ülekoormus. Just see ongi tegelikkuses koht, kus võime hakata realiseerima tõelist loomingulisust. Või armastus. Ja ma kordan – armastus, mitte armumine. Mis viga armununa, mis on suures osas magus meelepete ja hormonaalne kutse, olla armastusväärne, näidata end parimast küljest. Kui see tunne meid ühel päeval on justkui petnud, tekib tahtmine põgeneda – see pole üldse see inimene, me ei sobi tegelikult sugugi, ja üleüldse, milleks end vaevata! Alles selles hetkes saame tegelikult armastama hakata! Just selles hetkes, kui tahaks kõik jätta ja joosta! Hullumeelsus! Miks ma pean??? Aga äkki ma proovin? Mis selles minu jaoks on?

Kas ma tahan elada tegelikkuses või ettekujutuses paremast, õigemast. Äkki peaksin tegelema enda mõtte- ja tundemaailmaga, vaatama silma nendele tontidele iseendas? Kui olen millestki aru saanud, andestanud, ise vabandanud – ehk siis see peegeldus teise inimese läbi polegi enam nii talumatult ebamugav? Energiatesse uskuvad inimesed usuvad, et me tõmbame ligi just seda, millist õppetundi me vajame…Seda on vahel raske uskuda, eks? Ikka tundub, et väärime paremat.

Aga elu mõte ei saa seisneda lihtsates lahendustes ja mõnusamas äraolemises. Kitsikuses on ometi võimalus külluseks, mõistmatuses arusaamiseks, vangistuses vabanemiseks. Põgenemistundes paigale jäämiseks. Argipäevas peitub just see tõeline elu essents, see kuidas me oskame “tavalisuses” hakkama saada, on määrav. Erutunud, armunud, vaimustunud olekus toimime me säraküünlana, kuid see põleb ruttu läbi. Igapäevases olekus ja eluraskustes saame tegelikult alles aimu, kui sitked me päriselt oleme. Ja elu paneb meid proovile. Kindel see.

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu kohta teada saada, siis tema raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud. Loe artikleid (37)