Ütleb nii rahvatarkus kui ka pühakiri, et kahte isandat teenida ei saa. Sa vihkad üht ja armastad teist – hoiad ühe poole ja põlgad teist. Minu puhul on see kuidagi teisiti välja kukkunud. Ma olen suure osa oma elust kandnud kahte mütsi – tegutsenud ettevõtluses ja ajanud riigiasja, elanud vaheldumisi Eestis ja välismaal, olnud majandusekspert ja samal ajal spordiaktivist, investeerinud riskikapitalistina raha ning tegutsenud vabakonnas. Spordis olen tegelenud samaaegselt nii mäesuusatamise kui erinevate kestvusspordi aladega. Ja selle kõige taustal on ka elu tahtnud elamist ja tütred kasvatamist.

Selline multitasking ja kompromissitus teeb elu raskeks, kuid see-eest põnevaks. Kes teeb see jõuab ja keegi sinu eest sinu unistusi teoks ei tee. Kahetsedagi tuleb ju tegemata, mitte tehtud otsuseid.

Nii saigi aasta eest Ain-Alar Juhansoniga ja Kalmar Kursiga käed löödud, et aitame meeste unistuse – täispika triatlonivõistluse IRONMAN Tallinn 2018 – elluviimiseks vajaliku vabatahtlike “armee“ leida. Ain ja Kalmar teavad, kuidas korraldada ägedat triatlonivõistlust ja meil on Eestist käima lükatud Rahvusvahelise Spordivabatahtlike Liikumisega SCULT.com kogemused ning võrgustik, et uus võistlus vabatahtlikega mehitada. Tagantjärele öeldes, võttis üle 1200 vabatahtliku kokkusaamine – seiklusesse kaasa kutsumine, innustamine ja motiveerimine – nii meilt kui Trismile triatloniklubilt pea aasta aega. Kuid see mäng vääris küünlaid. On ikka kuramuse vahva näha, kui nii vanaemad-vanaisad kui lapselapsed üheskoos rajal toimetavad ja ennastunustavalt sportlastele kaasa elavad.

Meestega käsi lüües teadsin tegelikult ka teist asja – et lähen Tallinna IRONMAN’il ise samuti starti, mille korraldamisel aktiivne kaasalöömine kahtlemata keeruliseks osutub. See eeldab kompromisse, mida tegelikult teha ei tohiks. Olen jooksnud palju järvejookse jne, kus oleme korraldusliku poole ära teinud ja siis 5 minutit enne starti ketsid jalga tõmmanud ning raja läbi lipanud. Terve päeva vältav täispikk triatlon – minu elus kolmas seesugune – sellist suhtumist paraku ei luba. Isegi kui trennid on tehtud ja vorm suht-koht okay.

Aga tehtud-mõeldud, nagu öeldakse. Korraldamise asjad (vabatahtlike staabi ehitus, DJ suur ergutuspunkt Kultuurikatla juures jms) saime võistluseelsel õhtul püsti ja testitud, nii et nipa-napa jõudsin ka oma ratta valmis sättida ning kl 20:00 T1 rattaala starti viia. See oli ka viimane ratas, peale mida stardiala lukku keerati.

Ujumine jääkülmas vees

Korraldamise virvarrist väljas, vajasin hommikul topeltäratust – kellad-telefonid helisesid, et jumala eest sisse ei magaks. Nii saingi kl 4:00 üles. Tavapärase pudru asemel jõudsin süüa müslit jogurti ja banaaniga. Millest viimane oli viga, aga sellest hiljem.

Kell 6:00 toimus ratta viimane sättimine vahetusalas. Kell 6:15 väike soojendus ja kalipso selga. Ning kl 6:45 start ja nägemist – pea ees suht-koht jääkülma vette! Kui esimesed paarsada meetrit kõrvale jätta – kus tundus, et pea on külmkapis – siis edasi oli ujumine 15-kraadises vees kargelt mõnus. Täpselt nagu hommikuujumised väikese poisina Kääriku spordilaagrites. Aeg 3,8km läbimisel oli võimetekohane 1h 23min. Võrreldes ca 20 konkurendiga, kes ujumise peamiselt külma tõttu pooleli jätsid, läks mul hästi. Sääred olid kergelt krambis ja jalalabad külmast kanged, enne kaldale tulekut proovisin lausa painutada, et kas ikka sirgeks lähevad. Läksid, kuid parem säär oli krambieelses seisus kuni triatloni lõpuni 10 tundi hiljem.

Rattarajal üle kaela

Nii rattarada kui ka lõpuaeg olid üsna kiired – 5 tundi ja 3 minutit 180km kohta. Pole paha, ütlevad klassikud. Isiklik rekord paranes 25 minutiga. Seda vaatamata sellele, et esimesel rattaringil õnnestus Türisalu pangal üle pea käia. Loll juhus. Palava ilma tõttu valasin ikka vett pähe ja märjad käed libisesid aerobarilt (lenkstangi see osa, kust eraldistardi rattal asendis sõites kinni hoitakse) lihtsalt ette minema ja oligi rool peost kadunud ning minek. Kui sain aru, et laksust ei pääse, jõudsin rinnaga lenksul olles ratta murule ära suunata ja seal väikesest kaldest alla juba üle pea. Endal polnud midagi hullu, kuid ratta tõstsin suure hirmuga üles, et näha, kas karbonist raam ja jupid on ikka ühes tükis. Ratas jäi terveks, kuid mõlemad jooksud olid kaheksas ja käisid hiljem terve järele jäänud sõidu (ca 140km) vastu – vaatamata sellele, et pidurid laiemaks lasin. Aga hoolimata kõigest oli emotsionaalselt väga lahe rattasõit ja hea lõpuaeg. Üle 4000 km rattatrenne olid oma tulemuse andud.

Kõhuvaluga jooksurajal

Kui maraton algab 35ndast kilomeetrist, siis IRONMAN maratonijooksust. See tõetera meenus mulle umbes seitsmendal kilomeetril, kuhumaani kenasti 5:30 tempos olin kulgenud (maratoniaeg alla nelja tunni). Aga siis oli ka kõik – jube kõhuvalu, kõht gaase täis ja midagi välja ei tule. Ja nii järgmised 30 kilomeetrit – vahelduva eduga kõveras rajaääres ja siis jälle vaiksel sammul rajal. Põhjuseks kas hommikul söögile lisatud banaan, ujumisel kõhtu jõudnud merevesi või siis rattarajal ilma tahkete batoonideta vaid energiageelide tarbimine. Ilmselt oli põhjus sümbioos kõigest kolmest, kuid eks järgmine kord peab targem olema, vähemalt eelnevatel päevadel riskivabalt toituma – päeval pasta ja hommikul puder.

Kuna kõhuvalu oli rajal ikka jube, siis energiageele ega muud ma enam ei söönud ning jätkasin coca-cola toel. Aga IRONMANi pooleli ei jäeta – ja polnuks ka point’i, kuna ajalimiiti mahtunuks ka kõndides ära. Samuti kaaluvad kolm tundi kõhuvalu ja kehvapoolne lõpuaeg kindlapeale üles poolelijätmisest tuleneva “kassi”. Seni pole ma pidanuid seda ise tundma, kuid olen näinud teisi. Ja see ei paista hea tunne. Aga jooksu ajanumber tuli muidugi masendav – 5h 11min. Võrdluseks, mu puhta jooksumaratoni paari aasta tagune rekord on 3h 23min.

Ideaal-IRONMAN peab minu puhul veel ootama, kuid vaatamata kogetud “ameerika mägedele” läbisin Tallinna võistluse oma senise isikliku rekordiga: 11h ja 44min. Kas oleks saanud paremini-kiiremini? Muidugi. Kuid see on IRONMAN, kus ei tea kunagi, mis rajal saama hakkab ja seepärast sellel ju osaletaksegi. Ning parema tulemuse nimel oleks pidanud loobuma ka võistluste korralduslikust poolest, ja vaid oma triatlonivõistlusele keskenduma. Mida ma olude sunnil ja omal vabal tahtel seekord teha ei soovinud. Ja tegelikult ei kahetse – kogu kogemus oli seda väärt ja kordumatu. 

Mida õppisin: 3 mõtet tulevikuks

• Esiteks, võta aega keskendumiseks. Kui soovid head triatloniaega, siis pead loomulikult trenni tegema (minu puhul ca 10 tundi nädalas), kuid ka keskenduma ja mentaalselt võistluslainele saama. Täispikaks IRONMANiks keskendutakse terve nädala – minnakse varakult kohale (kui toimub mõnes teises riigis), tutvutakse rajaga, eelnevatel päevadel tehakse kerged rattasõidud-jooksud-ujumised, pannakse ratas ja muu varustus valmis, käiakse võistluseelsel briifingul, mõeldakse läbi ja valmistatakse ette toitumine nii võistlusele eelnevate päevadel kui ka võistlusrajal.
• Teiseks, toitu õigesti ja riskivabalt. Toitumist peetakse triatloni neljandaks alaks, mille abil võib nii võita kui ka palju kaotada. Toitu võistlusele eelnevatel päevadel, võistlushommikul ja ka rajal õigesti ning riskivabalt. Oluline on pidada kinni harjumuspärasest ning mitte katsetama võistlusele eelneval ajal ega ka rajal midagi uut ja revolutsioonilist.
• Kolmandaks, naudi seiklust. Seekordsel IRONMANil nägi ja tundis rajal kõike – jahedat merevett, äikest ja paduvihma, libedat rattasõitu ja jooksu ajal lõõmavat päikest. Kõige suurema emotsiooni andsid kindlasti raja äärde kogunenud arvukad turistid ja linnaelanikud, kes võistlejatele tuliselt kaasa elasid. Koduse võistluse suur eelis on seegi, et raja ääres on palju sõpru ja tuttavaid, ka vabatahtlike seas, kes sind personaalselt ergutavad ning sellel magus-valusal katsumisel edasi aitavad. Tuhat tänu neile-teile kõigile!

Lõpetuseks, maailmas on kahte sorti võistlusi – südamega tehtuid ja niisama tehtuid. IRONMAN Tallinn kuulub kindlalt esimesse kategooriasse – kirsid olid tordi peal ja korraldajate-osalejate suunurgad ülespoole. Muhedat korraldust rõhutasid ka muidu kriitilised spordisaated Mehed ei nuta ja Spordireporter. Ja tundub, et ka linnarahvale meeldis. Kaasaelajaid oli väga palju ja nurinat liikluse ümberkorralduste suhtes tavatult vähe. Aitäh!

Spordipeo võttis finišis kenasti kokku üks Briti naisosaleja. Nimelt tegevat Tallinna IRONMANi unikaalseks nii fantastiline rajaäärne kaasaelamine kui ka valged õhtud, kus isegi aeglasemad võistlejad saavad oma finišist kenad päikesepaistelised pildid. Tallinn on teadupärast kõige põhjapoolsem ja pikima suvepäevaga linn Euroopas, kus täispikka IRONMANi võistlust korraldatakse.

Kas midagi saab veelgi paremini? Muidugi saab. Võistlejana ootan järgmisel aastal stardis AC/DC käredat triatlonilugu “Highway to Hell” ja joogipunktides külmalt serveeritud coca-colat.

***

Mis on täispikk IRONMAN?

• Triatlonimaailma Vormel-1
• 3,86 km ujumist; 180,25 km ratast, 42,2 km jooksu
• Maailmameistrivõistlused toimuvad sügisel Kailua-Konas, Hawaiil
• Meeste maailmarekord: Jan Frodeno 7:35:39 (Challenge Roth 2016)
• Naiste maailmarekord: Chrissie Wellington 8:18:13 (Challenge Roth 2011)

IRONMAN Tallinn 2018 faktides:

• Teine pealinnas korraldatav täispikk triatlonivõistlus Euroopas (lisaks Kopenhaagenile);
• Pikal distantsil osales kokku 1243 võistlejat 52 riigist – 1075 individuaalosalejat ja 56 võistkonda;
• 80% osalejatest olid välisriikidest – üks kõige rahvusvahelisem spordisündmus Eestis;
• Koos perede ja taustajõududega kokku 4000 väliskülalist;
• Majanduslik mõju Tallinnale ja Eestile 4 miljonit eurot;
• Enam kui 1200 vabatahtlikku Eestist, Suurbritanniast, Venemaalt, Rootsist ja teistest riikidest;
• Täispika IRONMAN Tallinna läbimise ajalimiit 17 tundi;
• Algajatele toimus ka Telia 4:18:4 rahvatriatlon, lisaks Pom’bel IRONKIDS lastevõistlused, Seve Ehituse heategevusjooks koostöös Tartu Ülikooli Kliinikumi lastefondiga ning kaitseväe meistrivõistlused duatlonis.
• Korraldaja: Sportlik Eesti MTÜ ja TRISMILE triatloniklubi;
• Vabatahtlike kaasamist aitas korraldada Rahvusvaheline Spordivabatahtlike Liikumine SCULT;

IRONMAN Tallinn 2019 toimub 3. augustil – head treenimist kõigile! Kes rajale ei tule, siis tulge vabatahtlikeks, seda koos pere või sõpradega. Minul oli seekord pea kogu family väljas – isa ehitas jooksurajale sportlaste jahutuse dušši, ema osales massaaži-tiimis, väike tütar Yoko lõi emaga kaasa joogipunktis ning õde vabatahtlike staabis.

Vahvaid võimalusi, kus nii Eesti kui ka rahvusvahelistel spordisündmustel vabatahtlikuna kaasa lüüa, laiab SCULT’i kodulehelt ja Facebookist.

Ott Pärna

Ott Pärna on majandusekspert ja ettevõtja ajutrustist ESTCORP.eu ning Rahvusvahelise Spordivabatahtlike Liikumisse SCULT.com eestvedaja. Loe artikleid (7)