Inimese mälu on ikka kole lühike. Igal aastal tulevad mõned sündmused üllatusena: esimene lumi, maksuameti deklaratsioon ja lähedaste sünnipäevad näiteks. Vähemalt minul on küll pidev probleem nendega sammu pidada.

Kiitkem Eesti maksuametit

Maksuameti deklarite esitamine hakkab juba varakult, aga ikkagi… Kui juunis kell kukub, olen endiselt omadega ajahädas. Asi on ilmselt selles, et kuigi Eestis see protseduur on tehtud imelihtsaks, ei ole numbrid minu sõbrad. Tüütu pusimine on alati, et kõik klappima saada, arved üles leida ning meelde tuletada, miks Toivo pole ära maksnud ja miks Taavile sai igasuguse arveta plekki kantud. Muuseas, Brasiilias näiteks on deklari esitamine hullem töö kui Augeiase tallide kasimine. Kunagine äripartner seal rääkis, et nende keskmise suurusega logistikaettevõttes tehakse üheskoos seda umbes kuu aega. Teine väitis jälle, et Brasiilia IBM-is, kus ta töötas, on lausa 200 raamatupidajat sellel perioodil tööl. Muidu ei näri bürokraatiast läbi. Niiet, kiitkem Eesti maksuametit, halleluuja.

Lähedaste sünnipäevad

Lähedaste sünnipäevadega on teine pidev kamm. Ükskord juhtus lausa selline katastroof, et sõpradega meeldivalt nädalavahetust veetes läks mingil seletamatul kombel täiesti meelest, et pühapäeval on ema 50. juubel. Jah, ma tean, et olen tõbras, jah, ma ise ka ei tea, kuidas see võimalik oli. Aga nii see juhtus. Väga piinlik lugu, jääb elu lõpuni kõigile meelde. Õnneks täna olemas Facebook. Mitte küll mu emal, kes seda jama kaks nädalat vapralt talus ja siis ära kustutas, aga enamustel sõpradel.

Mõni kaval on muidugi sünnanäitamise kinni keeranud ja siis väidab, et ta pole üldse solvunud, sest TÕELISED sõbrad teavad peast, kuna tal sünnipäev on.

Yeah right.

Tänaste infovoogude mahtude juures mul läheb iga päeva õhtuks enda omagi meelest, rääkimata sõpradest.

Esimene lumi

Kolmas asi, mis iga jumala aasta šokina saabub, on esimene lumi. Oo jaa, ka mina olen üks nendest idikatest, kes sügiseti läbi laia lume sahiseva sõidab kui saanike. Külg ees lähima kummivahetuseni, et seal ääretut tähtsust täis, kipraskulmulise kummi-Jukuga väitlusklubile väärilisi debatte pidada ning argumenteerida nagu vanem poliitik. Kui siis põlvitamise ja pistise eest vahele võetakse on tunne nagu elu äridiiliga oleks maha saanud. Kaks korda olen kunagi selle rumaluse pärast ka kraavi kütnud. Aga vot see aasta olin targem lõpuks. Esimest korda elus.

Uued kummid olid olemas, varakult kohe läksin ja vahetasin ära kui temperatuur öösel alla 0 kraadi kukkus. Graafik oli tühi, mingit järjekorda polnud. Mehaanik irvitas: “Nooh küll varsti on neid nutuse näoga jobusid terve tänav täis, pane tähele. Iga aasta sama tsirkus. Inimeste lollusel pole piire, miks niimoodi teha, aru ma ei saa. Säästavad oma talvekumme paar nädalat või milles asi. Tuleks varem, kõigil oleks lihtsam. Aga ei, lootusetu. Samas, mina teenin poole aasta pleki. Pole paha.” Raske oli talle vastu vaielda. Ei vaielnudki, kiitsin takka.

Teisipäevane lumemöll jäi õnneks nägemata, kuna olin reisil, aga seda lõbusam oli vaadata sotsiaalmeedia postitusi ning ajakirjanduse jauramist.

Põhimõtteliselt võiks täpselt samad artiklid iga aasta uuesti avaldada, mingit vahet pole, rahvas on need nagunii unustanud.

Neljapäeval lennujaamast taksoga kodupoole kelgutades rääkis taksojuht, kuidas tal sõbra kummipostis on järjekord 2 nädalat, Audi keskus pakkus kolme nädala pärast ja Lasnakas on avanenud väikeste vanameeste haltuura-vahetused. Mainis, et sõber võtab sota eest samal päeval vahele. Soovijaid pidi jätkuma.

Pilt tänavatel oli selline, et ühistranspordiga sõita on ohutum, isegi siis kui sul on nelivedu ja parimad kummid. Peale selle, et pooled nagunii üldse sõita ei oska, siis kogu seltskonnast pooltel olid veel siledad suvekad all. Kahe päeva jooksul on mulle linnas kolm korda peaaegu külge sõidetud, millest päästis kahel korral kiire manööver ja ühel korral äärekivisse sõitmine. Minu täkestatud velge see põrsas muidugi hüvitama ei kiirustanud, kiirustas hoopis minema.

Linnavalitsus on lumekoristusega samuti tasemel nagu ikka. Vaesed lumekoristajad muidugi saavad iga aasta sõimata, seega ma ei hakka sel teemal kräunuma. Hollandis elades jäi silma, et kui lumi tuli maha, siis kohalikud suurema džiibi omanikud keerasid endale saha ette ja aitasid väiksed tänavad puhtaks lükata.

Omavalitsus maksis neile natuke bensiini kinni ja tegi graafiku, mis tänavate eest keegi vastutas. Vist anti ka sahk, mida ette kruvida.

Tallinna linnavalitsuselt seda oodata muidugi oleks utoopia, aga teoorias võiks selline diil väiksemates kohtades ju töötada? Lumi ei ole linnavalitsuse, ega riigi süü vaid meie laiuskraadi süü ning selleks võiks ju kõik kodanikud valmis olla ning ka käed külge lüüa loodusjõududega võitlemisel. Ei vä?

Alan Adojaan

Alan Adojaan on Eesti meelelahutusmaastikul tegutsenud pea 20 aastat. Alan kirjutab Edasile oma värvikast elust, reisidest ning sündmustest. Tema nime alt võite leida humoorikaid lugusid elust enesest, kõverpilte maailmast ning kummalisi karaktereid, kes on tegelikult inimesed meie ümber. Tema motoks on: “Kõike ei maksa võtta liiga tõsiselt, eriti iseennast.” Loe artikleid (36)