Lastena liigume südamest pähe, et saada elukogemusi ning -tarkust. Enamus meist avastavad täiskasvanuna ennast aga ainult peast, olles unustanud maailma, kus oskasime puhata, mängida, elu nautida, olla loomingulised. Oleme natuke liiga küünilised, ei usalda ja naera.
Inimese suurim viga on pidev sõda iseendaga. Koguaeg on midagi valesti, üle või puudu. Küll on mõistust liiga palju, küll headust. Küll on keha ja maised ihad halvad, siis spirituaalsus.
Sul on neid kõiki vaja.
Mõistust, et eksisteerida. Südant, et tunda ja elada. Keha, et elu kogeda. Maisust, et keha töötaks. Spirituaalsust, et maine elu hea tunduks. Oleme mõtted ja tunded. Oleme keha ja miski, mis suudab neid vaadelda. Me oleme elu. Me ei pea valima süda või pea, vaid peremehena juhtima teadlikku koostööd erinevate funktsioonide vahel. Intuitsioon on kooperatsioon terviku mina vahel.
Psühholoogid David G. Myers [1] ja Gerd Gigerenzer[2] arvavad, et intuitsioon on kiirel mõtlemisel põhinev alateadlik seostamine. Aju püüab tükkidest pilti kokku panna ja saadab info nn kõhutunde näol.
Südame Matemaatika Instituut on teinud intuitsiooni-uuringu, kus katsealune istus arvuti ees ja ekraanile kuvati läbisegi meeldivaid ning õõvastavaid fotosid. Arvuti näitas pilte juhuslikus järjekorras. Monitorid näitasid, et keha reageeris enne, kui arvuti oli jõudnud pildi valida. Neist kõige varem reageeris süda.
Südame Matemaatika Instituudi loojad usuvad, et süda on kõhutunde allikas.
Südamel on oma sisemine närvisüsteem, mis suudab tunnetada, tunda, mäletada ja töödelda informatsiooni ajust sõltumata. Kõigepealt saab süda info nn kuuenda meele infoväljast (Puhas Teadvus[3]) ja saadab selle siis ajju, mis täiendab seda omakorda oma infoväljaga (Mina Teadvus).
Vot see on põnev, sest võrrandisse tuleb ka tundmatu informatsioon, mitte ainult meie endi kogemused, mälestused, mis on alateadvuse sügavates soppides, vaid ka teiste omad. Teadvus, millel puudub aeg ja ruum. Siiski! Olen olnud piisavalt hull ja teinud kannapealt pöördeid, mis on mu elukulgu muutnud. Kirjeldan ennast, kui prototüübiehitaja, kes ei suuda käsi külge panemata midagi luua. Kuid vanusega olen õppinud märkama, et intuitsioon ei ole iga eriline tunne, mis südame kiiremini põksuma paneb.
Eestikeelne väljend “kõhutunne” reedab justkui oma allika, “tunne”. Kuid oleme ausad, täiskasvanutena teame, et armununa, vihasena, kurva, solvununa või üliõnnelikuna on siin elus tehtud üsna palju kummalisi valikuid. Ainuüksi tunnete pealt elada on neurootiline. Mulle meeldivad kõik tunded, sest neil on mõte. Enamus ajast me lihtsalt ei mõista tunnete keelt ja sealt probleemid tekivadki. Me ei tunne (mõista) tundeid, vaid käitume nagu tunded.
Tunded aitavad maailmas orienteeruda.
Must-valgelt öeldes, mis meeldib ja ei meeldi. Kui me neid rohkem kuulaksime, lahti mõtestaksime ja dialoogi peaksime, siis elaksime palju rahulolevamat elu ning ei peaks küsima, mis vahe on intuitsioonil ja mõttel. Tunded vajavad mõtestatust, sest igal tundel on sõnum.
Ning tunded ja mõtted omakorda vajavad teadlikkust, elukogemust ehk peremeest, kes hindab olukorda, nagu autojuht. Kõigepealt peab sul olema auto, oskus, et juhtida, teadmine, kuhu sõidad, võime märgata ohumärke armatuuril, vajutada õigel ajal pidurit, gaasi, vajadusel vahetada käiku ning hoida samal ajal tähelepanu ümbrusel.
Mulle väga imponeeris Brene Brown käsitlus haavatavusest ja intuitsioonist. Oma raamatus “The Gifts of Imperfection” ta väidab, et osad inimesed teevad pea ees valikuid, süüdistades selles “südamehäält”. Tegelikult enamus neist ei suuda kannatlikult istuda, kaaluda, läbi mõelda, kas nende idee päris maailmas on mõistlik. Kui me kahtleme, aga väga tahame, siis oleme haavatavad. Nagu lapsed. Me tahe (tunne) on suurem, kui elukogemus või sisemine tarkus, mis ütleb: “Oota, liiga vähe infot on otsuse tegemiseks!”. Ego on siis tervikust suurem. Dirigeerib viiul, mitte koorijuht.
Intuitsioon eksisteerib. Kõik oleme seda vähemalt korra registreerinud. Kuid intuitsioon pole impulsil põhinev, vaid teadlik ja kalkuleeritud terviklik tegevus inimeses. Nagu ma juttu alustasin, inimene ei ole ainult pea (mõistus). Või ainult süda (tunded). Või ainult keha. Või hing. Vaid kõik need kokku.
Rahulolematus tuleb veast end tükkideks teha ja arvata, et üks on parem kui teine ning see teine tuleb mingil kujul ohverdada.
Katrin Saali Saulil on äge näide kahest kokast, kes mõlemad tahavad teha sidrunist magustoitu, aga alles on ainult 1 sidrun. Kui nad teeksid kompromissi, siis saaksid mõlemad pool sidrunit ja magustoidud tervikuna saaks kannatada. Kui nad vestleksid, mõtleksid koostööle, siis võib- olla tuleks välja, et ühel on vaja sidrunimahla ja teisel koort ning mõlema koka magustoidud säilitaks kvaliteedi.
Intuitsioon on tunne, mis vajab sinu subjektiivset, võimalikult objektiivset kõike arvestavat hinnangut. Kas tuntav tunne/taju on sinu jaoks antud hetkel õige. Mõnikord läheb tunne ajaga nii suureks, et seda vältida on pea võimatu ning ükski ratsionaane argument ei oma tähtsust. Mõnikord teeb elu oma korrektuurid ja valiku sinu eest. Ja mõnikord hingame kergendatult, et tol hetkel miski tegemata jäi.
Ajatu on vaja panna aja ning ruumi konteksti ning observeerida tundeid peale esialgset valikut. Teine probleem tekib, kui arvame, et valikud on fataalsed. Valin ühe, siis pean terve elu nii elama ja koguaeg põhimõttekindlalt jätkama. Ei pea. Aga sellest mõni teinekord. Kui enesetunne on hea, siis lase edasi. Kui halb, vali uuesti. Siin on paslik ära märkida, et eksisteerib ratsionaalseid hirme, kuid ka palju ebaratsionaalseid. Viimane on näiteks hirm läbi kukkumise ees, sest lapsepõlves olid nõudlikud vanemad.
Ehita ise oma elu. Ole muutumises. Üks kivi ei sobi, võta ära. Lao teine, mis sobib. Muuda, mida on vaja. Riski, aga mõistlikult. Ja vahel, kui on jõudu, jaksu ja vajadust, riski mitte mõistlikult. Pole olemas õigeid või valesid valikuid, vaid erinevad tagajärjed.
[1] Intuition: Its Powers and Perils (New Haven, CT: Yale University Press, 2002)[2] Gut Felings: The Intelligence of the Unconcious (London: Penguin Books, 2008)
[3] Teadvus on infoväli, mis sisaldab infot ja loob uut infot, nn mälupank, kuhu on salvestatud kõik teadvuse liikumised. Puhas Teadvus (ajatu) erineb Mina Teadvusest (ajaline). Mina Teadvus on seotud aju arenguga, mis võtab infot vastu, töötleb seda, salvestab ja taasesitab. (Marina Paula Eberth)
Kaidi Laur
Kaidi Laur on praktiseeriv terapeut, aimekirjanik, blogija, joogaõpetaja, stuudio City Yoga üks omanikest ning unistajast tervemõistuslik hedonist. “Inimene ja inimeseks olemine siiralt huvitab mind. Eriti mahlase ja vaimuka elu ning elamise kontekstis. Kirg elu mõista, kogeda ning nautida väljendub mu mõtisklustes ja töös.” Kirjutan Edasi keskkonnas teemadest, mis mind parasjagu on endasse haaranud. Enamjaolt on need tähelepanekud inimestelt, kellega kohtun teraapiaruumides, infokillud meditatsioonidest või reaalne elukogemus, mis võiks Edasi lugejate argipäeva inspireerida või mõttetööd ergutada. Loe artikleid (32)
