Aasta Jazzihelilooja 2025 Bianca Rantala astub 30. aprillil Eesti Jazziauhindadel üles värske teosega „Gigil Marathon“, mis on kirjutatud spetsiaalselt UMO Helsinki Jazz Orchestrale ja harpeji-virtuoosile Valter Soosalule. Rantala on juba aastaid uusi helisid loonud – otsides ja katsetades, liueldes julgelt žanrite vahel ning juhtides oma mõtteid orkestratsiooni kaudu tervikuks. Intervjuus Kertu Kärkile räägib Bianca oma tunnetest seoses uute tiitlitega, kirjeldab loomeprotsessi ning annab aimu, mida publik Jazzkaare kontserdilt oodata võib.

Eelmise aasta Jazzkaarel autasustati sind aasta jazzihelilooja tiitliga. Mis oli su esimene mõte seda kuuldes? Kas midagi su elus muutus ka?

Esimene reaktsioon oli ausalt öeldes šokk – ja kerge paanika, et mida ma nüüd peaksin ütlema, et oma sügavat tänulikkust väljendada. See võttis lausa sõnatuks. „Helilooja” on sõna, mis on mulle alati tundunud tohutu ja vastutusrikas – selline, mis kuulub neile kõige tähtsamatele. Aga kui rahulikult järele mõelda, siis olen ma tõepoolest saanud uut heli luua ja seda järjepidevalt, eriti just jazzi valdkonnas. Mul on olnud suur privileeg kirjutada uut muusikat. Nii et eks ma siis ole helilooja… kah.

Võibolla põhiline muutus polnudki väline, vaid sisemine. Nooremapoolse isendina ja ka naisena olen korduvalt tundnud vajadust tõestada, et teen tõsiseltvõetavat tööd – et ma ei ole nii-öelda ainult laulja – mitte, et sel midagi viga oleks, olen ka seda meeleldi! See tunnustus tõi kaasa teatud sisemise rahu: võimaluse keskenduda kirjutamisele ilma, et peaks enne esimest kokkupuudet oma kompetentsust tõestama. See annab ka usalduse, et sind ei unustata, isegi kui sa ise pole pidevalt pildil.

Kõige üllatavam on olnud see, kui keegi on nimetanud mind eeskujuks. See tundub siiani veidi sürreaalne, sest enda sees on tunne pigem vastupidine – et oled alles teel ja vahel ka päris eksinud. Aga võibolla see ongi loomulik seisund ja isegi inspiratsiooni allikas: pidev otsimine ja kasvamine. Loodetavasti tunnen samuti ka poole sajandi pärast.

Lisaks aasta helilooja tiitlile valiti sind hiljuti 2026/2027 hooajaks UMO Helsinki Jazz Orchestra residentheliloojaks. Mida see sulle tähendab?

See annab tugeva kinnituse, et olen õigel alal. Aastaid on see töö lähtunud peamiselt sisemisest vajadusest – kirjutamine pole olnud strateegiline samm karjääriredelil, vaid loomulik viis maailma mõtestada. Selline ametlik tunnustus väärtustab tagasiulatuvalt ka nähtamatut tööd ja pingutust.

Bigbändimaailm on üsna nišilik ning residenthelilooja roll on selles kontekstis üks ahvatlevamaid positsioone. See ei tähenda ainult teoste kirjutamist, vaid dialoogi orkestriga, repertuaari kujundamist ja kestvamat kunstilist visiooni, mistõttu olen eriti tänulik, et minu esimeseks koduorkestriks on just UMO Helsinki Jazz Orchestra, mida olen imetlenud nii kaua kui mäletan, ja koostööpartneriteks Ville Vannemaa ja Michael Mayo, kes on minu silmis ühed kõige vingemad ja inspireerivamad muusikud üldse!

Karjääri mõju on ilmselt nähtav alles mõne aasta pärast. Praegu on põhiväljakutse pigem praktiline: kuidas organiseerida elu ja loomingut kolme riigi vahel – Eesti, Soome ja Saksamaa. Ideid ja muusikat on palju, kuid struktuuri ja toimiva meeskonna loomine on omaette kunst ja aspekt, mida on vaja pika karjääri puhul, aga milles tunnen, et olen üsna nõrk ning kogenematu veel.

Üks ootamatult positiivne aspekt on see, et inimesed julgevad nüüd ise kontakti võtta ja laivis lausa jutustamagi tulla. Olen loomult pigem tagasihoidlik ja vahepeal ka veidi kardan võõraid inimesi, nii et see, et vestlused algavad teiselt poolt, on mulle isiklikult tähtis kingitus.

Sind on kirjeldatud julge ja emotsionaalselt laetud väljendusega heliloojana, kes liigub žanrite vahel. Kuidas sa ise oma helikeelt praegu kirjeldaksid?

Oma helikeelt on alati keeruline määratleda, sest see, mis tundub endale loomulik, pole enamasti sada protsenti teadlik konstruktsioon. Samas üks tõde on püsinud: ükskõik kui teadlikult ma püüan midagi uut teha, tuleb oma käekiri lõpuks ikkagi mingil moel esile. Aja jooksul on protsessi juurde lisandunud küsimus: miks? Muusika pole enam ainult impulss, vaid ehk veidi rohkem läbimõeldud kaar. Seepärast tunnen, et olen liikunud rohkem programmilisema muusika suunas – teosed lähtuvad sagedamini mingist teemast või nähtusest, mitte ainult muusikalisest ideest.

Mulle tundub, et minu laulukirjutaja-minal on selgemalt välja kujunenud helikeel kui helilooja-minal – ja just see esimene tungib alati mingil moel esile. Laulukirjutamine on minu jaoks intuitiivne ja toetub sisemisele kompassile – justkui tausta ja lapsepõlve peegeldus. Helilooming seevastu tähendab terviku haldamist: intuitiivse impulsi muundamist teadliku prisma kaudu. Ja see peabki olema teadlik, sest mängu tuleb orkestratsioon, mis on omaette helikeele töövahend ning mõjutab tugevalt tervikut. Seetõttu muutub heliloomingu helikeel sageli rutem – õpime juurde uusi töövahendeid, uusi arranžeerimisvõtteid. Olen seda kogenud nüüd hiljuti näiteks Prantsusmaal nüüdismuusikas toimetades ja Saksamaal traditsioonilise jazzi kaudu.

Sellele vastandlikult muutub meie sees olev laulukirjutaja aeglasemalt – sügavamate mõjutuste ja elukogemuse kaudu. Seetõttu tunnen, et minu heliloomingu helikeel sõltub palju orkestratsioonist ja sellest, kui sügavalt ma antud koosseisu või orkestrit tunnen, kuid laulukirjutaja-minu on endiselt suur meloodiasõltlane ja õrnatoimeliste pingete austaja – ükskõik kui palju ma seda vahel peita ei üritaks.

Millest on inspireeritud su värske teos „Gigil Marathon“, mis tuleb esitusele tänavustel jazziauhindadel? Mis käivitas loomeprotsessi? Millist teekonda soovid selle teosega publikule pakkuda? Kust see algab ja kuhu välja jõuab? Mis tundega võiksid kuulajad Jazzkaarel toimuvalt kontserdilt koju minna?

„Gigil Marathon“ on teoste sari, mitte üks suurvorm. Selle lähtekoht on sõna gigil, mis tähendab tagalogi keeles intensiivset, peaaegu agressiivset tunnet, mis tekib siis, kui näed midagi üliarmsat – sundi seda justkui pigistada. Mind paelus selle sõna absurdsus: kuidas millestki positiivsest võib saada kontrollimatu impulss.

Sealt jõudsin mõtteni tänapäeva dopamiinisõltuvusest ja emotsionaalsest ülekoormusest. Sotsiaalmeedia toodab pidevalt nii-öelda mittevabatahtlikke emotsioone – iga mõnekümne sekundi tagant uus klipp, uus stimulatsioon. Tekib ring, kus vajame aina tugevamaid elamusi, et midagi üldse tunda. Emotsionaalne värvipalett muutub kitsamaks, kontrastid suuremaks. Keha ei tee vahet positiivsel ja negatiivsel stressil – ja nii võibki millestki nunnust saada agressioon.

Selle programmiga soovime tekitada intensiivseid emotsioone, kuid läbi huumori ja iroonia prisma. See pole moraliseeriv kriitika, vaid peegeldus. Seepärast nimetan seda ka teostesarjaks: kõrge dramaturgilise kaare asemel on mitu hektilist väikevormi – muusikaline paralleel tänapäeva killustunud tähelepanule.

Soovime äratada inimestes tugevaid tundeid – või vähemalt ise neid veenvalt imiteerida. Samal ajal püüame suunata tähelepanu küsimusele: kuidas me oleme jõudnud ühiskonda, mis propageerib pidevat emotsionaalset ülekoormust – ja kuhu see edasi viib?

Harpeji on eksootiline pill. Kas sellele on lihtne muusikat luua ja kui keeruline on seda suure jazzorkestriga koos toimima saada?

Ei saa öelda, et sellele oleks lihtne kirjutada, aga lihtsalt mu oma kogenematuse pärast – nagu ikka iga uue instrumendiga. Aga Valteri avatud suhtumine ja praktilised nõuanded on teinud selle võimalikuks. Ja tõesti nagu iga instrumendi puhul, algab kõik pihta pilli tundmaõppimisest – sellest, mis on tema nõrkused ja tugevused.

Olen antud projektist – ikkagi maailma esimene taoline – ja uue pilli tundmaõppimise võimalusest elevil. Valter on täiesti fantastiline mängija ja mulle tundub, et ta on nüüd välja kujundanud oma saundi ja pilliga kokku kasvanud.

Ma ei püüa kirjutada harpeji‘t ja jazzorkestrit kokku ühe sulandunud organismina. Pigem käsitlen neid kahe eraldi organismina, millel on oma identiteet ja kõla. Alles siis, kui mõlemad toimivad oma elemendis, võib nende kohtumine luua midagi kolmandat – ühise elava terviku.

Kui palju jätad muusikas ruumi muusikute isiklikule tõlgendusele ja improvisatsioonile ning mis peab alati olema täpselt nii, nagu sa kirja panid?

Jätan täna kindlasti palju rohkem ruumi kui näiteks kümme aastat tagasi. Tundub, et koos teadmiste ja elukogemusega tuleb ka oskus usaldada – nii muusikuid kui ka protsessi. Ja muidugi ka parem võime ette aimata võimalikke murekohti. Lisandunud on ka julgus ette kujutada midagi, mida ma üksi ei oskakski välja mõelda ning seeläbi võib-olla kõige tähtsam – oskus oma egole õigetel hetkedel aegajalt tunnistada, et inimene, kel on oma instrumendiga mitmekümneaastane suhe, teab sellest tõenäoliselt rohkem kui mina.

Siiski üldiselt püüan teha võimalikult täpse eeltöö, et anda muusikutele just õigetes kohtades nii raam kui vabadus. Sellepärast on kingitus kirjutada inimestele, keda tunnen hästi. Siis saab justkui laenata nende mõtlemist ja kõlakujutlust. Jazzis on see minu jaoks üks põnevamaid aspekte: solist võib olla teadlikult kirjutatud struktuuri osa, olles korraga etteaimatav ja täiesti etteaimamatu. Muidugi notatsiooni osas üritan toimetada nii, et kellelgi mitte ühtegi küsimust ei tekiks – et asi oleks arusaadav, isegi kui mind ennast kohapeal sõnaliselt seletamas pole.

Oled samal ajal helilooja, laulja, pianist ja dirigent. Kuidas need rollid sinus uue loominguga töötades kokku mängivad?

Helilooja roll aitab siin kontekstis seda heli luua, tervikut vaadata. Lauljana saab mind ka sellel kontserdil lõõritamas näha, nii et sellest on täiesti praktiline kasu, saan muusikat kirjutades kohe asjad läbi proovida.

Pianismist on olnud palju abi harpeji‘le kirjutamisel. Valter andis hea esimese nõuande: kujuta ette, et kirjutad pedaalita klaverile – see aitas mul kuskilt alustada ja mõista pilli loogikat.

Jazzorkestri dirigent on minu jaoks natuke nagu lapsevanem, kelle laps on kodust välja kolinud. Suurem osa tööst on tehtud proovides – seal kujuneb arusaam tervikust, tasakaalust ja sellest, mis on oluline. Aga aeg-ajalt tuleb siiski sekkuda: kui on rasked ajad, siis anda natuke „raha” või nõu, kuidas pesu pesta.

Kontserdi eel tähendab see eelkõige koondpildi kuulamist ja hoolitsemist, et kõik saaksid omavahel läbi, kuulaksid üksteist ja teaksid, kuidas mis olukorras käituda. Ja kui kontserdil on trummar või muu sisemise pulsi hoidja pausil, siis on dirigendi töö seda pulssi jätkata ja appi tulla. Muul ajal võib lihtsalt kaasa elada – või oma hobiga tegelda ehk sel kontserdil laulda.

Mulle meeldivad sellised huntkriimsilm-rollid, kus saab olukorda vaadata eri vaatenurkadest korraga.

Kelle esinemist ootad tänavusel Jazzkaarel? Miks?

Tundub, et Eesti muusikutel on tugev aasta. Ootan Rajandi, Laasi, Voorand–Mälgandi, Remmeli trio, Kirke Karja ansambli, Pille-Rite ja muude eestlaste kontserte. Euroopas reisides kuulen pidevalt, kuidas väikse Eesti muusikud tegutsevad rahvusvaheliselt ja jätavad tugeva jälje. On rõõmustav näha, et ka kodumaal hinnatakse seda ning luuakse platvorme eneseväljenduseks!

Välisartistidest ootan Kneebodyt ning Robinson Khoury MYA projekti. Olen Robinsoni laivis kuulnud ja see kaif on siiani meeles. Samuti meeldib Ben Wendel Kneebody ansamblist, nii et ootan põnevusega, milline kõla sealt sünnib.

Enim ootan UMO Helsinki Jazz Orchestra esinemist, olen kuulnud kuulujutte, et päris äge tuleb!