Kohtume taimede, loomade ja inimeste surmaga juba lapseeas – niipea kui hakkame maailma asjadest aru saama ja neid sõnadesse panema. Surm tundub hirmus. Me palume, isegi anume oma vanemaid, et nad kunagi ära ei sureks. Lastel näib olevat mingi eriline võime teatud vanuseni uskuda oma surematusesse. Võib-olla mäletavad nad sünnieelsest ajast midagi, mis seda usku toetab ja mille nad hiljem unustavad.

Minu esimene teadlik kokkupuude surmaga toimus üheksaselt, kui suri mu emapoolne vanaema Alide. Tema mees Aleksander Voldemar Mets, suri kui olin kolmene.  Vanaisa surma fakt jõudis minuni vaid hilisemate juttude põhjal. Aga vanaema matused on mul meeles. Mäletan rasket matusemeeleolu, mis minusse otse ja tugevalt üle kandus. Neid ridu kirjutades meenub mulle selgelt see tunne, mis mind valdas, kui kirst vanaema elutu kehaga hauda lasti.

Peep Vain

Peep Vain on tähenduse otsija, sõnameister ja muusikamees, raamatute „Keset elu“ ja „Kõige tähtsam küsimus“ autor. Loe artikleid (13)