Peep Vain: leplikult surelikkusega silmitsi. Keset elu

Langenud puu Peebu aias

Kohtume taimede, loomade ja inimeste surmaga juba lapseeas – niipea kui hakkame maailma asjadest aru saama ja neid sõnadesse panema. Surm tundub hirmus. Me palume, isegi anume oma vanemaid, et nad kunagi ära ei sureks. Lastel näib olevat mingi eriline võime teatud vanuseni uskuda oma surematusesse. Võib-olla mäletavad nad sünnieelsest ajast midagi, mis seda usku toetab ja mille nad hiljem unustavad.

Minu esimene teadlik kokkupuude surmaga toimus üheksaselt, kui suri mu emapoolne vanaema Alide. Tema mees Aleksander Voldemar Mets, suri kui olin kolmene.  Vanaisa surma fakt jõudis minuni vaid hilisemate juttude põhjal. Aga vanaema matused on mul meeles. Mäletan rasket matusemeeleolu, mis minusse otse ja tugevalt üle kandus. Neid ridu kirjutades meenub mulle selgelt see tunne, mis mind valdas, kui kirst vanaema elutu kehaga hauda lasti.

Seni mind enim raputanud elusolendi surma kogesin 21-aastaselt. Siis suri mu armas suur must Newfoundlandi tõugu koer Larry, otse mu käte vahel. Kes on midagi taolist läbi teinud, teab hästi, mida ma siis tundsin. Inimeste surmadest on mulle seni enim korda läinud vanatädi Õie lahkumine 2009. aasta lõpus.  Miskipärast surusin matustel oma tunded maha ja püüdsin „korraliku eesti mehena“ oma kurbust varjata. Hinge puhastav leinanutt sai läbi tehtud nädalapäevad hiljem.

Loomulikult on mu elus teisigi matuseid olnud, olulisi üle kümne. On olnud ka ehmatavaid napikaid. Mu ühel sõbral on juba kaksteist aastat ajukasvaja (millele lisaks sai ta aasta tagasi ka insuldi) ning teisel viis aastat leukeemia. Ma ise oleksin kaks kuud tagasi äärepealt surma saanud. Minu kõige lähemast ringist pole surm veel õnneks kedagi võtnud. Kuigi ma ei pea end selle teema osas eriliseks eksperdiks, tunnen siiski vajadust mõningaid mõtteid ja veendumusi jagada.

Mida sellise süngevõitu sissejuhatuse ning kogu selle jutuga öelda tahan?

Usun, et enda ning kõigi teiste surma ning surelikkusega päriselt leppimine (mitte salamisi või avalikult sellega jonnimine) on hiljemalt elu teises pooles mitte lihtsalt kasulik, vaid suisa hädavajalik.

See võimaldab elada vähema hirmu ja suurema kerguse tundega. See aitab surmaks paremini valmistuda ja ehk ühel päeval kergemini ning “stiilsemalt” surra. Loodetavasti aitab see ka kergemini leinata.

Surma näol on tegemist raskesti hoomatava ja vastikuvõitu teemaga. Me paigutame selle teadvuse sügavaimatesse soppidesse varjule nii kauaks kui vähegi võimalik. Tiibeti mungad talitavad risti vastupidi. Nende vaimsetes praktikates on olulisel kohal surmameditatsioonid, milles nad kujutavad ette nii enda suremise protsessi, surmahetke kui ka surnud olemise kogemust. Nad teevad seda eesmärgiga surra teadlikult ja ilma hirmuta, et nende vaim saaks võimalikult kergelt edasi minna just sinna, kuhu vaja.

Esimest korda pani mind teadlikult surmale mõtlema Stephen Covey’ raamatu „Väga efektiivse inimese seitse harjumust“ lugemine, mis on vist mu isiksuslikku arengut enim mõjutanud raamatut. Teine harjumus seitsmest oli „Alusta lõppu silmas pidades“.  Autor soovitas ette kujutada oma matustel viibimist. Ta palus ette kujutada, mida minu jaoks olulised inimesed võiksid mu matustel minu kohta öelda. Ameerikas on järelhüüete kulutuur meie omast üsna erinev, filmidest on see ka meile tuttav. Lõpetuseks palus autor ise endale matusekõne kirjutada, mis kirjeldaks tagasivaates just sellist elu, nagu ideaalis endale luua soovid. Olin siis 23-aastane. Lugesin ja kujutasin neid asju ette, endal paras õudusvärin hinges. Ka kõne kirjutasin valmis. Peaks selle üles otsima – praegu oleks seda vägagi huvitav lugeda.

Kui tädi Õie 2009. aastal suri, olin nelikümmend üks. Ta oli mulle mõnes mõttes rohkemgi vanaema eest kui mu kaks pärisvanaema. Näib, et just see sündmus tõi surma senisega võrreldes palju teravamalt mu teadvusesse. Tõsi, juba aasta varem olin oma Sisemise Võidu koolitustel hakanud surmameditatsiooni läbi viima. Mõned aastad hiljem käisin oma alkeemilise kaemuse õpetaja Ralph Metzner’i koolitustel, kus ta sarnast tehnikat väga mõjusalt kasutas. Igatahes, mu toonased mõtted kattuvad paljuski praegustega ja põhiteese on kaks.

Kas surm on lõpp või algus?

Esimene neist on seotud valikutega. Uskusin ja usun praegugi, et elu ajalikkuse teravam tajumine sunnib inimest paremaid valikuid tegema. See taipamine toimib seda tugevamini, mida vähem näib aega olevat. Muidugi, kui tundub, et aega on liiga vähe, võib see tekitada hoopis lootusetuse ja allaandmise tunnet. Elu keskpaik on ses mõttes hea moment asjade revideerimiseks, ümberhindamiseks ja ära muutmiseks. Aega pole loodetavasti liiga vähe, aga seda pole ka enam üleliia palju. Kindel on see, et laste sünnipäevi, kevadisi õunapuude õitsemisi, laulupidusid ja jalka MM-e on piiratud arv. Selle sügavuti teadvustamine paneb elu teistmoodi hindama ning sunnib tähtsaid valikuid paremini läbi kaaluma, mõningaid neist ka kiiremini ära tegema.

Oma elu hinnates, plaanides ja sättides tuletan seda endale aeg-ajalt meelde. Kui ühel päeval hakkab mu loodetavasti mõistliku pikkuse ja hea tervisega elatud elu lõppema, siis tahan suuta tagasi vaadates tunda hästi elatud elust rõõmu ja heameelt. Mitte kahetsust tegemata jäänud asjadest. Mitte süüd ega häbi lunastamata jäänud pahategudest. Mitte kurbust klaarimata jäänud konfliktidest või tähtsatest rääkimata jäänud juttudest.

Teine oluline idee on seotud inimese isikliku käsitlusega surmast ning sellega kuivõrd hirmutav (või siis mitte) see käsitlus inimese enda jaoks on.  Kas surm on lõpp või algus? Või hoopis üleminek? Või kõik kolm asja korraga? Mis minust surres saab? Tõsiusklikud materialistid väidavad, et mitte midagi ei saa. Eri religioonide esindajad näivad liigagi täpselt teadvat, mis saab, kuid kahjuks pole nad omavahel selles kokku leppinud. Nähtamatuid vaimseid sfääre kogenud ja neid teiste juttude põhjal tõsiselt võtvad inimesed usuvad samuti erinevaid asju, kuid on vähemalt ühes asjas ühisel seisukohal – inimeses on midagi surematut ja kindlasti pole selleks füüsiline keha.

Ralph Metzner ütles kord, et kui me räägime siit ilmast lahkunutest kui „kadunukestest“, siis oleme eksinud või kadunud (inglise keeles „lost“) hoopis ise.  Siit lahkunud koerad ja vanatädid ja muud tegelased elavad tema sõnul kusagil teistes ilmades hingetasanditel või vaimuväljadel ju edasi. Lisaks sellele elavad nad edasi meie mälestuses, piltidel ja erinevatel salvestustel,  teatud mõttes ka materiaalsetes asjades, mis nendest maha jäävad. Nad elavad edasi ka kohtades, mis meid nendega kunagi sidunud on.

Tony Robbins õpetas oma koolitustel Marsi ja Veenuse raamatute autorit John Gray’d tsiteerides, et inimeste kaks suurimat hirmu on, et neid ei armastata ning et nad pole piisavalt head. Omal ajal tsiteerisin seda usinalt ka mina. Praegu arvan hoopis, et kaks suurimat hirmu on hirm hulluks minna ning surmahirm. Olen mõlemat neist omal nahal ka kogenud. Õnneks ei pea enamik meist nendega hirmudega üldse või siis eriti tihti kokku puutuma.

Surma hingust tundsin esmakordselt 2011. aasta sügisel oma isa haigevoodi juures seistes. Talle oli just tehtud tõsine kõhuoperatsioon. Hirmutav oli oma 73-aastast, seni väga elujõulist isa opijärgselt just nii hapras seisus näha nagu ta siis oli. Ta oli valuvaigistite mõju all ning füüsiliselt nii nõrgas seisus, et mu mõtted läksid vääramatult „mis oleks võinud siis saada, kui …“ rajale. Isa taastus õnneks hästi, kuigi see aeg muutis ta ühe ropsuga tajutavalt vähemalt viie aasta võrra vanemaks.

Sealt edasi maadlesin vanemate eelseisva surma deemonitega umbes viis aastat. Psühholoogid ütlevad, et oma vanemate surmaga silmitsi seismine võib olla suurim samm omaenda surelikkuse tajumise, mõistmise ja aktsepteerimise teel. Mind mõjutas see, et mu suhted vanematega polnud siis veel piisavalt head. Samuti olid meil minu arvates veel osad tähtsatest juttudest rääkimata. Tunnistan väikese häbiga, et vanemate surmale mõeldes ei morjendanud mind niivõrd see, mis nendest surres saab, vaid hoopis enam see, kuidas mina oma tunnetega toime tulen.

Ilma hirmuta on hea elada.

Ilma hirmuta on hea elada. See kehtib igasuguste, eelkõige aga suurimate hirmude kohta.  Ma ei karda enam oma vanemate surma. (Ette kartmine on üldse tobe, kui sa ise midagi muuta või teha ei saa.) Selleni aitas mind mitu asja, viimane neist oli üks pikem holistiline teraapiarännak. Selle käigus  võtsin ma ennast oma vanematest lahti ning haakisin ka nemad enda küljest lahti. Viimati kirjutasin vanemate vastu võtmisest. Enda nendest lõplikult lahti haakimine, muidugi selliselt, et südameside ning soojad suhted säiliksid, oli vanemate vastu võtmise väga oluline eeldus.

Mis mu enda surma puudutab, siis mõjus mulle julgustavalt lähedase sõbra jutt raske haiguse käigus Peetruse ooteruumis ära käimisest. Ta kirjeldas seda üsna sarnaselt sellele, nagu paljud teised on surmalähedast kogemust kirjeldanud. Teda valdasid rahu, valgus ja ühtsustunne. Sõber ütles, et talle oli valida antud, kas minna või jääda. Mineku võimalus oli olnud ääretult atraktiivne. Jäämine ja tervise taastamine olla tundnud sellega võrreldes palju okkalisem alternatiiv. Ta otsustas jääda,  suuresti kuna ta lapsed on veel väikesed. Teda on teistele veel vaja. See polnud muidugi ainuke põhjus. Ta tahtis veel elada.

Ta võrdles toonast kahe maailma vahel olemise tunnet teadvuse muutnud seisundiga, millist kogetakse erinevatel meelerännakutel. Olles kuulnud surmalähedase kogemus kirjeldust tema kui minu jaoks väga usaldusväärse inimese käest, aitab see mul paremini uskuda ka teistelt inimestelt kuuldud analoogilisi jutte. Ühtäkki ei tundugi surm (vähemalt teoorias) enam nii hirmus. Usun, et selle mitte kartmine võimaldab lisaks teadlikule ja loodetavasti kergemale surmale paremini nautida ka kogu veel ees seisvat elu.

Mõnedes idamaistes traditsioonides ja usundites peetakse matuseid hoopis teisiti kui meil, hoopis rõõmsamalt. Tähistatakse maise ja kannatusi täis teekonna lõppu ning vaimu pääsemist paremasse paika. Samuti tähistatakse inimese (loodetavasti hästi) elatud elu. Fantaasiates olen iseenda matust ette kujutanud samuti pigem rõõmsa kui protestantlikult sünge ning masendava sündmusena.

Kui minu kirjanikust ja kõnemehest sõber Charlie „Tremendous“ Jones suri (ta oli sügavalt ristiusklik mees), siis teatas ta perekond surmast teistele nii: „Käesoleva 2008 aasta 16. oktoobril kell 16:00 marssis Charlie T. Jones võidukalt läbi taevaste väravate.“ (Ingl. k. „triumphantly entered through the gates of Heaven).  Tema mälestusteenistus, mida sai netist vaadata, oli natuke idamaine ses mõttes, et põhifookus oli tema rõõmsa ja teisi inspireerinud elu tähistamisel, mitte ta surma üle kurvastamisel.

Vahet ei ole, mis usund lahkunut ennast või ta lähedasi mõjutab, teatud mõttes on surm inimese elu üks tähtsamaid, võib-olla isegi kõige tähtsam sündmus. Nagu punkt või nii. Nagu gümnaasiumi või ülikooli lõpetamine lõpetaja jaoks. Inglise keeles on lõputseremoonia „commencement ceremony“. Verb „to commence“ tähendab aga algust, pihta hakkamist. Selle all mõeldakse, tõsi küll, et kui mingi akadeemiline kraad on välja teenitud, siis algab saaja jaoks selle kraadi või tiitli kandmise ajajärk.

Napp pääsemine 

Lõpetan ühe hirmsavõitu jutuga, et meeleolu oleks kirjutise alguse omaga kenasti tasakaalus. Võib-olla kirjutan sellest teinekord pikemalt, aga tänast teemaarendust sobib hästi lõpetama ka selle loo lühike versioon.

Selle aasta eurovisiooni finaali nädalavahetusel olin üksi maal. See oli mul sel aastal alles teine kord maal olla. Imeliselt soojad ilmad olid just saabunud. Tore oli talus asjatada, maja ja õue suvekorda sättida.

Eelmisel aastal oli torm õues maha murdnud suure saare, mille latv toetus kõrvalasuva puu peale ja mille tüvi oli maa suhtes umbes 35-kraadise nurga all. Olin möödunud sügisel enamiku oksi ära lõiganud, kuid tüve olin jätnud talveks nii nagu ta oli.  Soov viltust murdunud puud vaateväljast eemaldada ajas mind tolle laupäeva õhtul saagi käivitama.

Kiirustamise ja valearvestuse tulemusel kukutasin puu endale peale. Õnneks ei olnud ma seal tol hetkel päris üksi. Õnneks olin suutnud kiir-reageerida ning viis-kuus sammu joosta. Seda ma ise ei mäletanud, seda rääkis mulle juures olnud naaber. Õnneks ei tabanud mind tüvi, vaid ainuke sügisel külge jäetud taeva poole sirutuv jäme oks. Õnneks läks see oks mu peast mõne millimeetri kauguselt mööda, tabades turja.

Sekundi murdosaga olin haledalt siruli. Kõik käis kiiresti nagu üks üpris ootamatu autoavarii. Lisaks pilbasteks läinud vasakule hüppeliigesele sain mitmeid muid vigastusi. Mu füsioterapeut Indrek Tustit ütles, et trauma oli võrreldav neljandalt korruselt alla kukkumisega. Esimesed päevad oli keha šokis ning nii nõrk, et voodis külje keeramine tundus raudmehe triatloni vääriline pingutus.  Aga ma jäin ellu ja loodetavasti taastun vigastustest täielikult.

Mõtlesin ja tundsin neil päevil nii mõndagi. Üks mõte oli seotud ka käesoleva „Keset elu“ kirjutiste seeriaga. Kui irooniline, mõtlesin ma. Olen siin optimistlikult kirjutanud, et pool on elatud ja pool on ees, aga endast läks 12. mai õhtul kell pool seitse surm sõna otseses mõttes sentimeetri kauguselt mööda. Kogesin just sel õhtul esimest korda elus kõige ehtsamat surmahirmu, siis kui saadud hoop mul hinge kinni lõi ning ma kopsudesse taas õhku saamiseks kurja vaeva nägin. Küll oli rumal ja hale tunne seal puu all abitult  haavatuna lebada, samal ajal kui juures olnud naaber kiirabisse helistas. Nagu mingi juhm Vanapagan – Ise tegi.

Kuigi keha oskab end imeliselt tervendada – ma käin nüüd kaks kuud hiljem juba ettevaatlikult omal jalal, ilma karkudeta – on ta seejuures väga habras.

Andsin endale haiglast koju jõudes mitu lubadust.

Peamine oli oma keha hoidmine, mitte selle ise lõhkumine. Ma olen edaspidi palju ettevaatlikum – ja mitte ainult puudega. Üks moodus ennast ja teisi hoida on hoiduda autoroolis telefoni näppimisest. Seda ma enam ei tee. Sarnaselt mu surmaväravate juures käinud sõbrale, tahan ma veel elada. Usun, et nagu teda, on ka mind on veel teistele vaja.

Surelikkuse fakt on kindel. Võib-olla ongi surm siin elus ainuke päris kindel asi – isegi päike pidi mõne miljardi aasta pärast ära kustuma. Täieliku leppimisega ei ole lood vist nii selged või lihtsad. Sestap tasubki keha nii hästi hoida kui võimalik, et loodetavat pikka iga maksimaalselt nautida. Surm tundub hirmus ikka, kuid surelikkusele otse silma vaatamine näib olevat parem mõte, kui selle teema eest pea liiva alla peitmine. Ja küll see leppimine ka ajapikku tuleb.

“Keset elu” on artiklisari, milles Peep Vain uurib, lahkab ja kirjeldab, mis toimub elu keskpaigas. Tahtmata minevikust talle tuttavat koolitaja-rolli võtta, vaatleb ta keskeas toimuvaid muudatusi ning väljavaateid läbi üsna isikliku prisma. Lõplikku tõde ei maksa siit otsida, sest kõik on muutumises – teraseid tähelepanekuid ja  otsekoheseid küsimusi aga küll. Nende eesmärk on lugejat panna kriitilisemalt ja lootusrikkamalt oma enda elu ja väljakutsete, samuti ka probleemide ja kitsaskohtade peale mõtlema.

Peep Vain

Peep Vain

Peep Vain on koolitaja ja ettevõtja, raamatu „Kõige tähtsam küsimus” autor. Peep armastab muusikat ja joogat, kirjutamist ja lugemist. Olles aktiivsest äri- ja koolitustegevusest mõnda aega eemal, on ta pühendunud muusikaõpingutele. Loe artikleid (7)