Peep Vain: leplikult surelikkusega silmitsi. Keset elu

Langenud puu Peebu aias

Kohtume taimede, loomade ja inimeste surmaga juba lapseeas – niipea kui hakkame maailma asjadest aru saama ja neid sĂ”nadesse panema. Surm tundub hirmus. Me palume, isegi anume oma vanemaid, et nad kunagi Ă€ra ei sureks. Lastel nĂ€ib olevat mingi eriline vĂ”ime teatud vanuseni uskuda oma surematusesse. VĂ”ib-olla mĂ€letavad nad sĂŒnnieelsest ajast midagi, mis seda usku toetab ja mille nad hiljem unustavad.

Minu esimene teadlik kokkupuude surmaga toimus ĂŒheksaselt, kui suri mu emapoolne vanaema Alide. Tema mees Aleksander Voldemar Mets, suri kui olin kolmene.  Vanaisa surma fakt jĂ”udis minuni vaid hilisemate juttude pĂ”hjal. Aga vanaema matused on mul meeles. MĂ€letan rasket matusemeeleolu, mis minusse otse ja tugevalt ĂŒle kandus. Neid ridu kirjutades meenub mulle selgelt see tunne, mis mind valdas, kui kirst vanaema elutu kehaga hauda lasti.

Peep Vain

Peep Vain on tĂ€henduse otsija, sĂ”nameister ja muusikamees, raamatute „Keset elu“ ja „KĂ”ige tĂ€htsam kĂŒsimus“ autor. Loe artikleid (13)