Rein Pakk: õnn võib peituda ka õllesõõmus … tõenäoliselt

Rein Pakk

Mads Mikkelsen, tõenäoliselt tänapäeva tuntuim taanlane – vähemalt enne ja pärast jalgpalli MMi – veereb sundimatult takistusi ületades ja läbistades jalgrattaga mööda Taanimaad, arutledes samal ajal tõiga üle, et taanlasi peetakse maailma kõige õnnelikumaks rahvaks. Arutlus lõpeb õlletehases, kus mees õlut rüübates oletab, et ehk on õnne põhjus maailma parimas õlles.

Carlsbergil on hea slogan. Ambitsioonikas ja pretensioonikas, ent tõene, kuna säilitab väite subjektiivsuse. Nad alustasid kunagi selle sloganiga sõnastuses „Tõenäoliselt parim õlu maailmas.“ Kasutamise käigus on nad seda targasti veel täpsemaks ja vaimukamaks muutnud: „Maailma parim õlu. Tõenäoliselt.“ Sellist sõnastust kasutab ka Mads, kuid tema jutu kontekstis käib „tõenäoliselt“ pigem rahva õnne põhjuse kui õlle kohta ehk siis õlle koha pealt ei ole selle maailmaparimuses kahtlust ja sellega on Carlsbergi turundus vaimukusele veel ühe vindi peale keeranud.

Väide, et taanlased on maailma kõige õnnelikum rahvas on statistika järgi aga lausa tõsiasi.

Muidugi see, kui tõsiselt saab suhtuda statistikasse on iseasi. Statistika teeb oma järeldused vastuste põhjal küsimustele ja vastused teadupärast sõltuvad alati sellest mida ja kuidas küsida. Siinkohal võib meenutada kasvõi taanlaste naabrit Karlssonit katuselt ja tema küsimust hommikusest konjakijoomisest.

Statistika võib vabalt saada hakkama ka sellega, et nimetab kahte inimeste, kellest üks on pidevalt rõõmsas eufoorias ja teine sügavas depressioonis kokkuvõttes keskmiselt õnnelikuks. See selleks, igatahes on statistika miski, mis paneb paika ja kuulutab asjade seisu. Õnn aga ei pruugi üldse ollagi miski, mida saab püsti panna ja hoida, vähemasti mitte kuigi püsivalt.

Õnnevõimalused teeb alati keerukaks tõsiasi, et õnn pole mitte universaalne, vaid väga individuaalne.

Kuni selleni välja, et ühe õnn võib olla teise õnnetus. Selles mõttes on ehk täpseim õnnevalemi sõnastus kõlanud kunagises Apelsini laulus Jambolaya: õnn on see, kui leiad oma dźambolaija. Dźambolaija on siis selles valemis “x” ehk muutuja, ta võib olla misiganes, peaasi, et “oma”.

Kõik me väärtustame ja taotleme õnne, kuid selle saavutamiseks näeme erinevaid teid. Laias laastus tundub mulle, et on kahte sorti lähenemist õnnele – püüeldav õnn ja hetkeline õnn. Esimene on olnud traditsiooniliselt omane lääne kultuurile, teine idale.

Püüeldav õnn on seadusena pandud kirja Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsioonis kui igaühe õigus oma õnnepüüdlustele (puruit of happiness). Keegi naljahammas on kunagi arvanud, et rahvas, kes sellise püüdluse oma koodeksisse raiub peab olema iseäranis õnnetu. Nali naljaks, aga igatahes peab õnnepüüdlejates olema usku õnneseisundi püsivusse.

Hetkelise õnne uskujatel, nagu näiteks hiinlastel, on aga rahvatarkus, mis mis kõlab umbes nii: kui te tahate, et teie laps oleks õnnelik, siis laske tal olla alati natuke räpane ja natuke näljane. Neile on selge, et õnn on pigem tegutsemine ja mitte püsiv seisund.

Kui statistikal vähegi õigus on, siis peavad taanlased olema seal kuskil kahe lähenemise vahepeal. Tõenäoliselt.

Tänase globaalkultuuri sulatusahjus on ehk kõige suurem segunemine ida-lääne teljel toimunud just religioosses plaanis. Usuküsimustes on saanud meist, ilmalike ühiskondade liikmetest iseenda preestrid, kelle jumalaotsingud on pöördunud välismaailmast sisemaailma. Rõhuv enamus nõustajaid ja eneseabiõpikuid, mis neil otsingutel meile toeks on, kannavad just idamaist eluvaadet. Kuna õnn on usuga tihedasti seotud, siis süveneb meiski usk hetkelisse õnne, kuid mulle tundub, et me kaldume seejuures säilitama oma traditsioonilise tunnetuse õnne püüdlemisest. Tulemuseks on usk, et õnn on võimalik vaid hetkes ja selle poole tuleb püüelda. Siin on üks vastuolu, mis ei lase meil päriselt õnnelik olla.

On veel teinegi põhjus, mis segab meil õnne tunda. Nimelt oleme me liiga targad.

Me teame nii palju, meil on nii palju kultuuri, et depressioon on kerge tekkima.

Psühholoogia loogika ütleb, et kui me saame oma depressiooni põhjusest aru, siis me saame depressioonist ka jagu. Tõsi, kuid paraku oleme me nii intelligentsed, et võime sedaviisi oma depressiooni põhjusest aru saades ja samaaegselt probleemi objektiivsust mõistes oma depressiooni aina süvendada ja tugevdada. Me suudame ennast analüüsida ja see ei tee meid õnnelikumaks. Eneseteadvus annab võimaluse ennast kõrvalt vaadata ja sealsamas ka ennast haletseda. Meie keeleoskus on väga vastuoluline õnnistus. “Keel on kosmosest pärit viirus”, on kirjanik William S. Burroughs tabavalt öelnud.

Mida rohkem me õnne taotleme, seda raskem on seda saavutada.

“Kui ma ei tunne ennast õnnelikult, siis on mul midagi viga.” ütleme me endale ja oma psühholoogile. Ehk ütleb psühholoog selle peale midagi muud, aga paraku on inimesel kalduvus uskuda mitte seda, mida ta kuuleb vaid seda, mida ta räägib.

Ent milles siis võiks ikkagi peituda see taanlaste õnn?

Ehk on nad tõesti leidnud mingi hea tasakaalu püüeldava ja hetkelise õnne vahel? Võibolla, aga kindlasti ja väga selgelt esindavad nad üht vana-head õnnekäsitlemise traditsiooni, mis ka meile, eestlastele ürgtuttav on.

Nimelt seda, et õnn pole midagi väljapaistvat.

Vaadake seda Mads Mikkelseni, ta ei naerata kordagi. Ja muide, ta ei väida midagi, ainult oletab seda ja teist õnne põhjuseks olevat. Ja üldse, see, et taanlased on kõige õnnelikum rahvas on tema sõnutsi ka vaid oletus. Vaadake neid olusid, millest ta läbi väntab. See pole mingi värviküllane rõõmus paradiis, pigem hall ja jahedalt niiske olustik.

Ega õnn pole sama mis rõõm, õnn ei pea lõbus välja nägema, õnn võib vastupidi näha välja morn nagu Mads. Mads, kelle sees võib käia pidu. Pidu Madsis eneses.

Teistele välja näitamiseks on õnn vaid seal, kus see tegelikult puudub. Vaadake näiteks, kui rõõmsad ja entusiastlikud on Põhja-Korea telediktorid või kõik need ohvitserid tuumakatsetuse fotodel suure juhi Kimi ümber.

Või vaadake näiteks 1930ndate lõpul vändatud nõukogude filme.

Ja siis vaadake tänapäeva Taani filme – süngus kuubis! Aga maailma kõige õnnelikum rahvas võib selliseid filme endale lubada. Selles sünguses on mõistmist, et õnn pole pelgalt “see, kui on hästi” vaid ka “see, kui pole halvasti”. Taanlased teavad, et õnn on habras asi, mis võib ka käest libiseda.

Maailma parim muinasjutukirjanik on samuti olnud taanlane. Tõenäoliselt. Ehk sellepärast saavadki taanlased aru, et status quo’na esineb õnn vaid muinasjutu lõpus ja sealgi ebapüsivusele viitava klausliga: “… ja kui nad surnud pole, elavad nad tänaseni õnnelikult…”

Sellepärast ongi taanlase õnn pigem õllesõõmus.

Rein Pakk

Rein Pakk

Rein Pakk on näitleja ja lavastaja. Loe artikleid (5)