Kes meist ei taha õnnelik olla? Mäletad lapsena, kuidas kõik tundus võimalik? Aega oli. Sa ei kartnud, et magad päeva või võimalused maha. Sa ei kahelnud oma ilus, andekuses või tarkuses. Maailm tundus lihtne. Ainult elada tuli. Iga päev leidsid mõne tegevuse, mis hinge helisema pani. Rõõm oli kättesaadav. Lapsena sa uskusid õnnelikku lõppu. Millal sa viimati olid rõõmus? Õnnelik?
Õnn, rõõm ja elevus erinevad üksteisest natuke.
Õnn ajab itsitama. Rõõm on justkui sügavam, seotud rahul- ja kohaloluga. Kui õnn ja rõõm maandavad, siis elevus kisub maast lahti, neuroloogilisse tasakaalutusse. Elevuses voolavad sõnad pausideta, jalad puudutavad vaevalt maad ja rahust pole juttugi. Elevuses on kõik ülivõrdes.