Rein Pakk: kunst & moraal. Moraalse kunsti võimalikkusest

Foto: Thomas Leuthard, Flickr, CC

Huvitav, kuidas kumuleerub hukkamõist? Kui ma nüüd ikkagi tunnen, et Kevin Spacey on hea näitleja ja ma vaataks filme, kus ta mängib ja et Woody Allen on geniaalne lavastaja ja ma armastan paljusid tema filme endiselt, siis kuidas minusse suhtuda? Kuidas suhtuda minusse, kui ma seda siin niimoodi avalikult kirjutan? Kui ma sellise küsimuse tõstatan? Kes ma ise olen siis? Kuidas ma endasse suhtun? Suhtuma pean?

Suurem osa ühiskonnast peab veel vähemalt sündsaks selliseid küsimusi esitada, ma loodan, aga ühiskonnas on juba ka arvestatav hulk kodanikke, kes sellised küsimuse asetusedki hukka mõistab.

Ma ei tea, kuidas täpselt on nende osade proportsioonid siin meie kohalikus Eesti ühiskonnas, aga rahvusvahelisel kultuurikriitika areenil, täiesti tõsistes filmikunsti puudutavates artiklites võib kohata näiteks Woody Alleni andunud fännide pettunud väljaütlemisi, selliseid, nagu “issand, mis ta tegi ja mina veel vaatasin ja armastasin ta filme!” või siis “ma vihkan teda nüüd topelt, sest ma pean iseennast vihkama!” või ka “Petis! Lõikame ta välja! Filmidest ja kogu kultuuriloost!”. Nende väljaütlemiste üle arutletakse, nagu minagi praegu teen.

Muidugi on Alleni ja Spacey juhtumid oluliselt erinevad.

Woody Alleni vastu esitatud seksuaalse väärkäitumise süüdistusi on järjekindlalt kohtuveskites jahvatatud, seni on ta veel lõplikult süüdimõistmata jäänud ning väntab endise järjekindlusega aastas ühe filmi teha ja Kevin Spacey on pälvinud avaliku hukkamõistu väljaspool igasugust õigusemõistmist – mida ta ju ise ei otsinudki – ja teda monteeritakse filmiloost välja.

Mõlema mehe isikliku elu väärteod seksi vallas ei meeldi mulle sugugi, need väärivadki hukkamõistu.

Muidugi peavad need teod leidma kinnitust ja ma ei hakka siinkohal arutlema selle üle, mismoodi süüteod demokraatliku ühiskonna õigussüsteemis kinnitust leidma peavad, see on täiesti omaette teema. Mind huvitab antud juhul muu.

Mind huvitab näiteks küsimus: Kas siis kunst on midagi, mis ei tohi häirida?!

Muidugi tuleb sel teemal kohe üles ka meie oma kodune Kenderi lugu. Jah, ma arvan, et kohus ei saa tema kirjutist, neid valgele põhjale seatud sõnu hukka mõista, see pole kohtu pädevus. Ka ei ole õnneks või kahjuks kohtu pädevus mõista kohut selle üle, mis toimub Kenderi peas ja ka selle üle, kas tema antud tekst on kunstiväärtuslik või mitte. Ma usun, et selleski leidub parim vastus siis, kui me lahutame teose ja autori ja vaatleme neid eraldi. Samuti usun ma, et lugejad saavad teose hindamisega ilma kohtu abita hakkama.

Kenderi mõte on ju ilus, pakkuda transgressiivset vastumürki hävingut külvavale erutusele, ajada sedasi peltsebuli välja peltsebuliga, aga ei kohus ega Kender ei saa kumbki väita, kuidas kunst mõjub. Õnneks ei tea me seda kunagi. Üks tekst võib seksuaalses plaanis tülgastada, puhastada, kirgastada, erutada või teha veel kurat teab mida. Kunsti mõju ei saa ennustada ja selles ongi asja mõte.

Kui ühiskond proovib kunsti allutada moraalile, et selle häirivat mõju vältida, siis on see ohtlik.

Muidugi peavad kodanikud vastutama oma süütegude eest, on nad siis kunstnikud või mitte, aga kui me allutame loomingulise eneseväljenduse ehk kunsti ühiskondliku moraali normidele, siis öelge mulle palun missugune valdkond jääb tegelema või hakkab tegelema inimeseks olemise keeruliste probleemidega, kompima inimlikkuse piire ja vastuolusid.

Muidugi tulevad võimalike vastustena pähe näiteks psühholoogia ja religioon, aga kogu lugupidamise ja huvi juures mõlema vastu on tegemist omal moel korrastatud tsoonidega. Kunst tegeleb inimkäitumise piirialadel ja piiride taga käimisega, sealt info hankimisega ja selle info mõjuvas kujundikeeles meile esitamisega selleks, et me saaksime seda läbi elada ilma päriselt kellelegi kurja tegemata. Kui me sellisest võimalusest ilma jääme, kui me jääme ilma katarsisevõimalustest, siis jääb meil üle kõike omal nahal proovima hakata. Kui meil ei sobi lugeda või vaadata või kuulata kuningas Oidipust, kas siis tuleb kõigi nende pilastusteni päriselt ise jõuda või?

Ja kas siis jääb meile isegi võimalust… kiusatussegi langeda?!

Kui me ei tea, missugused jõud meie sees elavad, siis me ei oska ennast ka nende eest kaitsta. Kunst ei pea olema moraalne, kunst peab meile näitama inimese võimalusi, uurima seda, mis inimene on. Kunst peab seda ja mitte kunstnik. Neil kahel võib ja peab tegema vahet. Kunst ei saa olla riigi, moraali ega millegi muu huvides ega teenistuses, selles tema mõte ongi. Moraal välistab midagi, kunsti ülesanne on selline välistamine välistada.

Ehk nagu ütles poeet Rilke: “Kui mu deemonid peaksid mu maha jätma, siis ma kardan, et ka mu inglitel on minek.” Või nagu ütles veelgi lihtsamalt filosoof Sokrates: “Tunne iseennast”. Tema teatavasti mõisteti surma noorsoo moraalse rikkumise eest kõigest mõnituhat aastat tagasi.

Kui me ei luba endale iseenda tundmaõppimist kunsti kaudu, ausat pilku endi sisemusse, siis süvendab see meie hirme ja muudab meie maailma ainult kitsamaks. Ja kus on hirm, seal leidub ka jõud, mis seda ärakasutada soovib.

Katse suruda loominguline eneseväljendus ainult ühiskondlikult respekteeritud raamidesse võib lõpeda hoopis hirmsama väärtuskriisiga kui meil täna iganes olla võib. Uskuge, mitte keegi meist ei taha tegelikult elada ühiskonnas, kus eksisteerib ainult moraalne kunst.

Rein Pakk

Rein Pakk

Rein Pakk on näitleja ja lavastaja. Loe artikleid (19)