Huvitav, kuidas kumuleerub hukkamõist? Kui ma nüüd ikkagi tunnen, et Kevin Spacey on hea näitleja ja ma vaataks filme, kus ta mängib ja et Woody Allen on geniaalne lavastaja ja ma armastan paljusid tema filme endiselt, siis kuidas minusse suhtuda? Kuidas suhtuda minusse, kui ma seda siin niimoodi avalikult kirjutan? Kui ma sellise küsimuse tõstatan? Kes ma ise olen siis? Kuidas ma endasse suhtun? Suhtuma pean?
Suurem osa ühiskonnast peab veel vähemalt sündsaks selliseid küsimusi esitada, ma loodan, aga ühiskonnas on juba ka arvestatav hulk kodanikke, kes sellised küsimuse asetusedki hukka mõistab.
Ma ei tea, kuidas täpselt on nende osade proportsioonid siin meie kohalikus Eesti ühiskonnas, aga rahvusvahelisel kultuurikriitika areenil, täiesti tõsistes filmikunsti puudutavates artiklites võib kohata näiteks Woody Alleni andunud fännide pettunud väljaütlemisi, selliseid, nagu “issand, mis ta tegi ja mina veel vaatasin ja armastasin ta filme!” või siis “ma vihkan teda nüüd topelt, sest ma pean iseennast vihkama!” või ka “Petis! Lõikame ta välja! Filmidest ja kogu kultuuriloost!”. Nende väljaütlemiste üle arutletakse, nagu minagi praegu teen.
