Eponüümseid toite on sadu. Paljud neist on muutunud nii igapäevasteks, et nime päritolule enam ei mõeldagi. Aga kust ikkagi tulevad nacho, sandwich, Lindströmi pihv, strooganov, béchamel’i–kaste, Wellingtoni veis, Melba virsik, pavlova ja madeleine’id? Kristel Randrüüt avab nii nende kui muude eponüümsete toitude tausta.
Eriti armastasid toidule inimeste nimesid panna prantslased – õukonnakultuur ja à la…-nimetamismood tekkisid juba 17.–18. sajandil. Koos restoranikultuuri tekkega muutus roogade pühendamine peaaegu omaette viisakusžanriks: sööja tundis end austatuna, kokk demonstreeris peent sidet ajastu staaride ja patroonidega. Paljud niisugused road on jäänud püsima toiduajaloo arhiivi, olles põnevaks materjaliks tõelistele toidufriikidele.




