Kui igav oleks elu sõprade ja verivorstita. Kadri Kroon kirjeldab meeleolukat pühade-eelset vorstitegu ja annab lõpetuseks ka verivorstiretsepti.
Sel aastal juba viieteistkümnendat korda saame sõpradega jõulude eel kokku ning peame maha ühed tõeliselt vilkad ja meeleolukad verivorstitalgud. Kes ütles, et elu peab olema ainult meelakkumine, kui on võimalik seda oma soovi järgi maksimaalselt keeruliselt elada. Normaalne inimene läheks ju supermarketisse ja valiks sealt pakutavast vorstivalikust midagi jõululauale välja. Aga meil on oma jonn! Meid ühendab armastus slow food’i liikumise vastu, kõik elus ei pea olema kiire ja lihtne. Kõva tahtmine on teha verivorstid täies mahus ise, oma pisikeste kätega, nii nagu meie vanaemad-vanaisad seda tegid, põhimõttekindlalt nende endi käsikirjas üles tähendatud retseptide alusel, pluss natuke reisidelt kogutud improvisatsiooni kah juurde.





