Poliitika.guru: ühe visiooni täitumine. Kuhu ja kuidas edasi?

Taxify 150 miljonit. Pipedrive 50 miljonit. Starship 21 miljonit. Veriff 6,7 miljonit. Viimaste nädalatega on Eesti tehnoloogiasektorist kostev lõppematu kapitalikõmin teinud kõrvad heade uudiste suhtes üsna tuimaks. Hea näide ongi seesama Veriff, mille verinoore tiimi äsja kaasatud investeering tundub praeguses kontekstis “pisike”, aga veel 2011 olnuks see pea sama suur summa kui kõigi Eesti idufirmade aastaga kaasatud kapital kokku*.

Kokkuvõte pärineb portaalist poliitika.guru

Tosin aastat tagasi pani Skype müük ja kimp muid arenguid aluse Eesti elu radikaalselt ümber vormivale uuele majandusharule, mis annab nüüdseks tööd tuhandetele kõrgepalgalistele spetsialistidele, lisab meie majandusse iga-aastaselt sadu miljoneid eurosid välisinvesteeringuid ja meelitab meie linnadesse juurde ja tagasi sadu varaliselt hästi kindlustatud perekondi. Ilmselt kasvab see uus tööstusharu järgmise kümnendiga meie olulisimaks majandusmootoriks. Jutt on startapidest — või sisulisemalt sõnastades suurt lisandväärtust loovatest, ekspordile orienteeritud tehnoloogiaettevõtetest.

Eesti startapid kaasasid möödunud aastal 272 miljonit eurot investeeringuid. Käesoleval aastal on ligilähedane summa koos juba poole aastaga ja 2018 kogutulemiks ennustatakse 350 miljonit eurot.

Tõsi, suur osa neist iduettevõtetest on sarnaselt Skypega registreeritud teistes riikides — et rahastuse kaasamine oleks harjumuspärases majandus- ja õigusruumis investori jaoks lihtsam. Ent sarnaselt Skypega on selliste Eestist tõukuvate ettevõtete arenduskontorid ja suurem osa tiimist Eestis. Nii jõuab enamus kaasatavast kapitalist praktikas ikkagi siia.

Perspektiiv on muljetavaldav. Euroopa tehnoloogiasektor tõmbab riikide keskmisena sisse 30 USD riskikapitali elaniku kohta aastas. Eesti tulemus on sellest kümme korda suurem — 314 USD. Vaid ühes riigis maailmas on see number veelgi suurem — 368 USD Iisraelis. Võrdluseks — Euroopa startapide meka, Inglismaa, sama näitaja on 120 USD.

Pikas perspektiivis on investeeringutest olulisem muidugi turult teenitav tulu, ent siin on selget Eestiga seonduvat numbrit raskem kokku arvutada. Eesti startapid ja välisühingute Eesti tütred tegid 2017. aastal 270 miljonit eurot käivet, kuid see sisaldab osalt ka piiritagustesse emaühingutesse tehtud investeeringuid. Startapkogukond armastab oma sektori makromajandusliku mõju ilmestamiseks rääkida tasutud tööjõumaksudest. Käesoleval aastal ületab see number 50 miljoni piiri, mis on ca 1,2% Eesti tööjõumaksude kogulaekumisest.

Miks need väiksed numbrid on tähelepanuväärsed, on sektori kasvutempo — +30% aastas, so suurusjärgu võrra suurem kui kogu riigi majanduskasv. Tõsi — kuna me oleme nii väikesed, siis on üksikute hiiglaslike edulugude mõju kogupildile märkimisväärne. Nii on hinnanguliselt ca pool viimastel aastatel kaasatud kapitalist siia tõmmanud kõigest kaks miljardiettevõtet — Transferwise ja Taxify. On ebatõenäoline, et metropoli ühe linnaosa suuruse elanike arvuga riigist lähiajal järgmine “ükssarvik” ehk vähemalt miljardi dollari väärtuseni kasvav ettevõte sünnib. Nii on aasta aastalt kasvanud investeeringukõverat vaadates juba paar aastat kogu sektori lage ja edasist langust ennustatud.

Teisalt oleks ka ilma nende kahe hiiglaseta 2018 aasta tulemus peadpööritav 200 miljonit kaasatud kapitali — väga häid startappe on nüüdseks juba sedavõrd palju ja neid tekib järjest juurde.

Järjestikused edulood on Eesti tervikuna riskikapitalile atraktiivseks muutnud. Ja mitte ainult kapitalile — 2017 alustanud startapviisa toel on Eestisse elama kolinud sadu noori ettevõtjaid üle maailma. Sõel on tihe — enamik viisataotlustest lükatakse tagasi, tegutsema pääseb siia huvilistest vaid paremik. Lisaks e-residendid, kes Eesti majandusse samuti kümneid miljoneid eurosid lisakapitali ja riigikassasse miljoneid eurosid makse on toonud. Numbrid kasvavad.

Ent endiselt küsivad mõned, kas tehnoloogiasektori iduettevõtted on ikka päris firmad. Justkui ohustaks tehnoloogiaettevõtete hea käekäik kuidagi meie ülejäänud majandust.

Võimalik, et selle mure taga on müüt, nagu oleks riik valdkonda palju avalikku raha matnud. Tegelikkuses on riigi toetused sektorile läbi Arengufondi, EASi jm olnud kaduvväiksed — ja nii ongi õige. Rääkides “päris” ettevõtetest — Transferwises töötab täna üle 1000 inimese ning möödunud aasta käibeks prognoositi üle 100 miljoni euro.

Suurim risk tehnoloogiasektori eduloo jätkumise jaoks on nüüd ja edaspidi just Eesti kontekstis talentide nappus.

Eesti tööhõive on juba Euroopa kõrgemaid ning tarkade töökohtade osas on meil hinnanguliselt tuhandeid inimesi lihtsalt puudu. Tarkade töökohtade arv kasvab seejuures 30% aastas — kui täna töötab startapides 4000 inimest, siis aasta pärast juba üle 5000.

Inimressursi — majanduskasvu põhieelduse — projektsioonid on aga pessimistlikud. Neid inimesi lihtsalt pole “koha pealt” võtta ja meie loomulikku negatiivset iivet ei ole võimalik (ja pole ka tarvis) ümber pöörata. Tulutu on unistada hüppeliselt kasvavast sündimusest või väljarände peatumisest. Vähenev arv lapsi naise kohta või noorte rändeluviis ei ole Eesti-spetsiifilised nähtused, need vormivad ümber kogu läänemaailma.

Talentide lahkumise takistamine on viljatu tegevus. Objektiivselt pole võimalik Eestisse luua kõike seda, mida ettevõtlikud, loovad inimesed väljast otsima lähevad — eneseteostust hiigellinnas, äri rajamist või töötegemist mõne valdkonna tippkeskuses. Küll aga lisandub aasta-aastalt häid põhjusi siia jääda — ja veel olulisemana tagasi või juurde tulla.

Iga-aastane sadade (peagi juba tuhandete) uute tarkade töökohtade lisandumine meie majandusse toimib massiivse tõmbemehhanismina ning väljast juurde tulejate osakaal saabki ainult kasvada. Töökohtade uut geograafiat uurinud Berkeley majandusteadlane Enrico Moretti on hinnanud, et iga kõrgtehnoloogilise töökoha kohta ühel linnastunud alal tekib pikas perspektiivis viis täiendavat töökohta väljaspool tehnoloogiaäri. “Kõrgtehnoloogilised töökohad on ühe piirkonna jõukuse põhjuseks ning arstid, juristid, katusepanijad ja joogaõpetajad on tagajärg.”

Eesti puhul tähedaks see 1:5 suhe, et saja tuhande töötajaga tehnoloogiasektor annaks kogu Eestile — meil on kokku 640 tuhat töökohta — toidu lauale.

Meie tööhõive on maksimumi piiril ning tööjõupuudus ja palgakasv kõigis sektorites muudab meid üha atraktiivsemaks sisserände sihtriigiks mitte enam ainult kõrget lisandväärtust loovate töökohtade osas. Ilmselt saab sellest edaspidi oluline ühiskondlik diskussioonikoht — kui palju oleme sisserändehirmus oma majanduskasvu valmis piirama.

Uue tehnoloogiasektori kasv on Eesti ülejäänud majandusest ja demograafiast aga sedavõrd ees, et tasapisi hakkab see edu juba üle valguma. Selmet Ukrainast järgmised 10 000 inseneri Eestisse tööle tuua, hakkavad Eesti (juurtega) startapid oma arenduskeskusi üha rohkem ka väljapoole laiendama ja seeläbi sealset elu edendama.

Startapieduloo juured on muidugi veel vähemalt kümme aastat sügavamal kui Skype müük — esimesed startapilaadsed ettevõtted tekkisid meil juba 90ndate lõpus. Ent ehk veelgi olulisem lähtepunkt oli Toomas Hendrik Ilvese, Jaak Aaviksoo ja teiste toetajate käima lükatud Tiigrihüpe 1990ndate keskel, mil võeti nõuks kõik koolid arvutiklasside ja internetiühendusega katta. Raske on täpset kausaalset seost hinnata, kuid kümmekond aastat pärast Tiigrihüppe algust liikuma läinud startapi-eduloo kangelased said tihti oma esimesed tõsisemad kokkupuuted tehnoloogiaga just neis arvutiklassides EEneti internetiühenduse otsas. Ring on täis, Tiigrihüpe täitis oma eesmärgi kuhjaga. Kuhu on järgmine hüpe?