Jalmar Vabarna: mis sa istud seal, tule kodust välja, ei ole halba ilma!

Aknal I Foto: Jalmar Vabarna erakogu

Muusik Jalmar Vabarnat jätkub kõikjale. Mängleva kergusega annab ta kontserte nii Eestis kui välismaal, korraldab kodukandis Setomaal muusikaüritusi, jagab end erinevate projektide vahel ning muidugi suhtleb tihedalt publikuga nii otse lavalt kui sotsiaalmeedia vahendusel, ikka talle omase hoogsusega. Sportlikult. Viimane postitus ta Instagramis oli selline – mees jookseb paduvihmas ja hõikab: “Noh, mis sa istud seal, tule kodust välja, ei ole halba ilma!”

Loomulikult pole sellises energiast pakatavas inimeses halba ilma, vähemalt ei paista see teistele iial välja. Toome ka Edasi lugejateni osakese Jalmari rõkkavast positiivsusest ja soovime head jaanipäeva!

Jalmar, ma usun, et Sa teed ajalugu Eesti muusikas. Teist nii tegusat, hõivatut,edukat, energiast pakatavat tüüpi on raske leida. Kas öösel muidu magad hästi? Ma mõtlen, et kas pidevad uued ideed lasevad magama jääda?

Usu aga usu. Tõden tõika, teen jah palju, olen jah hõivatud, võib öelda, et
omas valdkonnas ka edukas, kuid minusuguseid on veel. Maalt tulnuna olen ilmselt harjunud tööd tegema, sportlase hing harjunud võitma, edu omakorda innustab veel rohkem tegema, kuid piirangud on minulgi. Uni ja pikalt magamine on üks minu kütuseid. Ma funktsioneerin laitmatult vaid siis, kui olen piisavalt maganud. See tähendab vähemalt 8 tundi. Minu elus on olnud perioode, kus imeline keikaratas (“keika”, s.t. muusikute keeles esinemist, laen soome keelest – toim.) on kiskunud keskmist uneaega oluliselt allapoole, kuid siis olin noor.

Uute ideedega on mul pigem nõnda, et kui olen selle hea idee leidnud siis magan nagu karu, sest rahulolu on hinges. Kui miskit kripeldama jääb ja sellele käega ei suuda lüüa, võin pikalt üleval passida. Aga olen õppinud lõdvestuma, ka kõige keerulisemates olukordades.

Sul on mitmeid projekte, kõige edukam muidugi Trad.Attack!, siis Zetod, sooloasjad, oled olnud tegev Curly Stringsis, Viljandi Guitar Trios, Gjangstas, Klappis ja teisteski projektides… Las ma arvan – sooloasi on Sulle eriliselt hingelähedane, Su tõeline minapilt?

Tõsi. Aga mulle tundub, et olen oma “mitmebändipidaja” staatusest
põhimõtteliselt valla saanud. Mingi aeg see tohutult häiris, et kõik seda rasket tööd mulle nina alla hõõrusid ja põhimõtteliselt arvasid, et Eestis polegi ühtegi bändi, kus ma ei mängi. Aga olen tänaseks fookuse teraviku paika saanud.

Lendav Jalmar I Foto: Silver Tõnisson

2016. aasta oktoobris tuuritasime Curly Stringsiga Jaapanis ning jõudsime järjekordselt aruteluni, et kuidas minu aega Trad.Attack!iga jagada. Kuna Trad.Attack! oli tol hetkel juba välismaal tegev ja Curly Stringsile tuli ka järjest välismaiseid pakkumisi siis polnud võimalik enam nõnda edasi minna. Leidsime, et parim lahendus on minu Curly Stringsist lahkumine ja Jaan Jaago tulemine, kes juba mitmeid kontserte minu kehana oli tollel ajal teinud. Tegime toredasti ümberkorraldused ja mõlemad bändid said hõlmad valla tõmmata ja seitsme tuule poole ajama panna. Ja siiani edukalt ja rõõmsalt. Varem pidid mõlemad 77% peale töötama.

Minu peamine energia lähebki tollest ajast saadik ja ka praegu Trad.Attack!iga toimetamisele. Aga kirsiks tordile tolle aja kütteperioodil võtsin tõepoolest ette sooloplaadi tegemise ja see õnnestus. “Minapilt” sündis umbes täpselt seal vahepeal kui parasjagu ühe bändiga talvetuur lõppes ja teise bändiga suvetuur algas. Ma lihtsalt pidin end motiveerima oma õpitut rakendama. Olen ju ikkagi kõrgharitud kitarrimängija. Seda enam, et neid metallkeeltega akustilise kitarri plaate põhimõtteliselt polnudki. Piitsutasin ennast looma, mõtlema, mängima, harjutama. Viljandis õpitud loodki tuletasin pooleldi meelde. Praegu on sellest juba 2 aastat möödas ja vaikselt tüürin uue plaadi poole. Eks näis.

Trad.Attack! on samuti nähtavasti Eesti üks kõigi aegade edukam ansambel. Võiksin ju nüüd küsida, et mis on edu saladus, aga tegelikult ma ju nagu tean ka – tohutu töötegemine, energia, panustamine, asjaajamine…Kas asjaajamist ja promomist tuleb lõpuks rohkem kokku, kui esinemisi?

Ajapõhiselt arvestades kindlasti. See vahe on ilmselt mitmekordne, kui
mitte öelda mitmekümnekordne. Eks seda on raske hinnata, kui palju keegi
Trad.Attack!i edu nimel toimetab, aga 9 välisagenti, bänd ise, assistent ning
projektitöötajad…võib küll öelda, et seda asjatamist on palju. Ja nii see peabki olema. Et žanripiire ületada on vaja kõvasti tööd teha!

Oled tegev nii välismaal kui kodukandis, tundub, et oluline on Sulle ka Treski küünis korraldamine. On see missioon, tuua kultuuri Setomaale?

Jah, see on missioon. Kui ma selle talu ostsin, aasta siis oli 2013, sain kohe
aru, et suurest küünist võiks tulla kontserdipaik. Kõik mis teenisin, sinna
investeerisin. Ja kui see nüüd 2016. aasta suveks põhimõtteliselt valmis sai, tegin mõned üksikud kontserdid siis, kui ise Eestis sain olla. Peod olid ühtlasi nädala sees ning seetõttu ei olnud seal kohal ka rahvamasse. Mõtlesin siis tol hetkel, et mis edasi teha, kas jätkata nõnda, et on ainult mõned üksikud peod või pigem korrapärasemalt. Sain siis aru, et ilmselt minu elu lähima viie aasta jooksul suviti kodusemaks ei lähe ja jätkan tuuritamist mujal maailmas ning pean leidma asjamehe, kes nö tegevdirektori rolli täidaks. Leidsingi ning nüüd käivitasime juba teise täispika hooaja ja täiega äge on!

Mu esimene ere mälestus Sinust on Kuressaare kitarrilaagrist, kui tegin ühte laulu õpituba ja sina olid siis veel algaja muusikaõpilane. Kui teised laulsid ette pophitte, siis Sa laulsid mulle setokeelse rahvalaulu, endal selline kaval nägu peas, et kas üllatun. See oli teistsugune, eriline. Mäletad Sa, mis ma Sulle tookord soovituseks ütlesin?

Ma täpselt ei mäleta aga kahtlustan, et see võis olla midagi “Väga äge, tee
seda mis sa teed, sest see on teistmoodi” taolist. Vähemalt nii ma tegin.

Täpselt nii! Intervjuu jaoks Sinuga ühist kohtumisaega leida on pea võimatu, ütled, et lisaks “hullumeelsele ajale” teed veel kodus remonti. Su Instagramist ma näen, et teed kõvasti ka sporti – suusatad, jooksed… Kas sporditegemine on omamoodi enesedistsipliini kasvatus?

No kui sa oleks Tartusse sõitnud, küll me siis oleks kohtunud…hehe.
Samas mulle meeldib intervjuusid vastata kirjalikult, siis ei lähe miskit tõlkes kaduma ja saab pisut rohkem süveneda. Olen väga impulsiivne tegelane ja teinekord võin oma mõtteid pisut veidralt formuleerida. Aga jaa, sporti teen üsna tihedasti. Selleks on erinevaid põhjuseid. Võibolla kõige kaugeleulatavam põhjus on minu sportlasminevik, mis lõppes päevapealt, kui olin 2006. aasta detsembris TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia esimese kursuse poole peal ja sain aru, et trennitegemine võtab minu päevast 3 tundi. Talvel tähendas see ühikasse minemist, riidesse panemist, Holstre suusaradadele sõitmist, 1,5 tunnist treeningud, tagasitulemist, pesemist, söömist ja muusikamajja naasmist. Seda oli liiga palju selleks, et minust saaks väga hea pillimees.

Loobusin päevapealt ja ma pole oma elus veel nii suurt viga teinud.

Jätta päevapealt sport maha pluss mängida sundasendis pilli võrdub KEHA
väärastumine. Minu õlad ja selg ja käed…mingi hetk oli tunne, et enam ei saa istuda ega astuda…eriti siis kui õppisin välismaal Rootsis ning käisin Alexandri tehnika tunnis ning üritasin normaalsele kehale vastavaid harjutusi teha.

Õnneks ma nii kaugele ei jõudnud, et oleksin oma käe üle mänginud, kuid võimalik, et ma oleks veel 10x parem pillimees, kui oleksin mõõdukalt trennitegemist jätkanud, nii nagu teen seda praegu. Muidugi praegusel ajal on teine kaigas kodarais…arvutitöö. See teeb samamoodi liiga aga õnneks saan oma tööaega ise valida ja kui tunnen, et hakkab käest minema, siis teen midagi, mis inimesele kombeks.

Aga Instagramist rääkides – kas vahel tekib endal ka tüdimus, et pead justkui koguaeg midagi postitama, promoma, olema lahe, ülivaimukas…kas tahaks vahel juhtme seinast võtta ja puhata, või pole veel sellist tunnet? Paistad samas neid “kuulsuse ahelaid” ikka nautivat!

Mina olen võrreldes nende kuulsustega ikka väga tagasihoidlik. Ausalt,
mõni päev läheb ikka nii ka, et õhtul mõtled, et kas oled täna Instagrami lahti võtnud või mitte. Minu jaoks on sotsiaalmeedia 75% töövahend, tasuta reklaamkanal, 25% on seal sõpradega chattimist, nalja viskamist jms. Kui on ikka kontserdid ja olulised tööalased toimetused siis olen jah nende seadmete külge aheldatud ja kanna kõike maailmale ette aga loomulikult peab ka reklaamivate postituste vahele ka miskit elulist panema, et oma jälgijaid mitte eemale peletada. Aga ka reklaami tuleb teha nutikalt ja teinekord läbi filtri…ja ega selline “postitan plakati” reklaam enam ei toimigi.

Mulle tundub, et mõnel inimesel, nagu Sinul! on lihtsalt antud rohkem
energiat, pöörasust, usku endasse…selle tulemusena teeb ta ka palju, jõuab palju. Teine ka andekas inimene võib mõelda, et kuidas või kas üldse, ta kõhkleb endas ja ei jõuagi vähemalt väliselt kaugele…Lõpuks sõltub su edukus eelkõige usust iseendasse? Ega keegi ju hõbekandikul midagi ette ei too…

Usk iseendasse on loomulikult oluline aga teinekord ainult sellest ei piisa.
Võid ju uskuda, et teed väga ägedat asja aga miskipärast keegi teine seda ei
arva…mida siis teha? Üks variant on jätkata uskumist ja olla rahul oma
auditooriumiga. Mõni ei tahagi oma kunsti laiali jagada. Inimesi, artiste, kunstnikke kui nii tohib öelda, on väga erinevaid.

Ma olen ammu aru saanud, et ei olemas õiget ega valet, ei ole olemas reeglit. Kõik on suhteline. Kõike võib ümber lükata. Kõike võib uskuda.

Arvan, et tugev töö ja eneseanalüüs on see, mis elus edasi viib, kui oled edu otsinguil.

Kas ma teen ägedat asja? Kas ma olen rahul sellega, mida teen? Kas mulle tundub, et teistele läheb see korda? Kas ma peaksin seda sama asja tegema või peaksin midagi muutma? Kas maailm on ümmargune? jne.

Kui oled valmis ennast lahti harutama, oma arusaamu ja tegemisi absoluutselt iga nurga ja kumeruse pealt analüüsima, siis oled kindlasti sammukese lähemal oma minapildini. Kui filosoofia on paigas, siis võib kõike juhtuda…

Räägi oma seto juurtest, millised traditsioonid, lapsepõlvemälestused Sul on setuna sündinuna, Setomaal kasvanuna.

Jalmar Vabarna I Foto: Ülar Mändmets

Kõige olulisem setoks olemise juures on see, et keele ja kultuuri edasi andmine põlvest põlve kestaks. Ehk jätkusuutlik traditsioon. Minu vanavanaema Anne Vabarna on paljudele teada-tuntud lauluema. Tema üheksast lapsest hargnes edasi mitu perekonda, kes tänini seto traditsioone au sees hoiavad, meie nende hulgas. Olin neljane või viiene, kui seto rahvarõivis poisikesena, üks jalg teisest pisut eespool Seto talumuuseumi hoovi peal Värskas üht päevaloitsu “Päivlik pätslik” ette kandsin, mille peale päike päriselt pilve tagant välja tulla otsustas. Oi kui uhke see tunne ja olukord oli. Isegi ajaleht kirjutas sellest.

Ja naise valisid ka setu juurtega! (või valib naine ikkagi mehe!?) Miski sügav ja tugev vägi paistab ikka setodes olevat, üldse ei taha kuidagi halvustada, vastupidi, kas setod on natuke nagu eesti juudid? Hoiavad kokku, on tugevad läbilööjad natuurid, temperamentsed, oskavad raha teha? Või mis on Sinu meelest setode peamised loomuomadused, üldiselt?

Nii on. Oleme jah temperamentsed ja domineerivad, aga jällegi ei tahaks
üldistada, on ka vaguramaid. See raha tegemine on kah nagu rohkem vist
naljategemine meie kohta…setod olid omal ajal lihtsalt targemad kui teised. Käisid ja kauplesid oma pottidega oma külast pisut kaugemal…kasutasid ära maailma poolt pakutud potentsiaali…

Kui pikka iga ise Trad.Attack!’ile ennustad, mis on veel teie loomingulised unistused seoses selle trioga? Teil kuuldavasti oli plaan kõik maailma riigid läbi käia – sportlik eesmärk! Kui palju käidud, palju veel ees?

Eks me ikka rühime oma eesmärkide nimel veel kaua, julgeks väita. Praegu
on hea hoog ka sees. Äsja tegime bändi mõttetalgud, oleme maha pidanud juba mitmed uue muusika loomelaagrid ning töö jätkub. Kontsertplaanid ulatuvad 2020. aasta kevadesse. Teha on palju. Plaanid on ägedad. Loodame, et hakkab suuri asju veel juhtuma. Tänaseks oleme 34 riigis kontserte andnud, mitmetest korduvalt, natukene on veel minna…see, kus ja millal me käinud oleme, on muide kõik väga lahedalt meie kodulehel olemas, saad klõpsida riigile ja siis hüppab ette kogu info…

Ikka soovitakse kuulda mõnda naljakat või jaburat või hoopis erilist lugu laval või lava taga kogetust. Teil on neid kindlasti kogunenud. Äkki räägid mõne viimasest ajast?

Hah, mul on hästi värske lugu. Tegime just Eesti Kontserdiga ja Von
Krahli Teatriga koostöös teatritükki Tartus Raadi lennuangaaris. Eesti Mängud, TÖNK. Oli viimane etendus, tulime kohale, panime pillid kippelt üles, tegime helikontrolli ära ja läksime lava taha. Pidime 15 minutit enne etendust oma lina taha peidetud lavale minema ja liikumatult ootama etenduse algust.

Umbes täpselt 3 minutit enne meie etteaste algust võtsin selja tagant kitarri ja avastasin, et olin kitarririhma unustanud kohvrisse. Jätkuvalt pidin olema liikumatult laval ja ei tohtinud sealt kuhugi minna. Õnneks olid mul enamus lood istudes, kuid just mõned olulisemad, k.a avalugu, seistes. Võtsin siis oma püksirihma ja ka Tõnu (trummar) oma ning sidusin need omavahel kokku, selja taha jäi Quasimodo sarnane küür aga nalhkne hübriidrihm valmis loetud sekunditega, higimull otsaees. Etendus võis alata, keegi ei märganud midagi. Endal nalja nabani.

Jaanipäev on üks tähtsamaid pühasid eestlaste jaoks. Kuidas seda tähistad?

Mul on vend ja õde, kaksikud ja neil on 23. juunil sünnipäev. Kui tavaliselt
muusikud sel ajal keikatavad, siis mina olen alati rohkem sinna sünnipäevale mineku teemas olnud. Ma olen vist kokku oma elus ainult kolmel jaanipäeval keikatanud. Jätkan viilimist.

Jalmar Vabarna – “Vaikus”. Sooloplaat “Minapilt”.

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu kohta teada saada, siis tema raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud. Loe artikleid (38)