Anett ja Iiris on mõlemad väga distinktiivse vokaali ja laulukirjutamise stiiliga naised. Sarnasuseks saab lugeda ka seda, et muusikat kirjutatakse ja esitatakse inglise keeles. Sest nii on nende jaoks loomulik. Mõlema muusikas kuulen nende oma tõde, eripära ja seetõttu nad Vice versas kokku jooksevadki.
Anett ehk Anett Kulbin andis äsja välja enda teise soolosingli “Don’t Pretend”, mille kirjutas koostöös NOËP‘i ja Jonas Kaarnametsaga. Soulist, jazzist ja elektroonilisest produktsioonist kokku põimitud lugu kannab kuulaja inimlikkust õrnalt lahti seletavale rajale ja sellega on üpris lihtne suhestuda.
Iirise “Wild Unknown Thing” on üks tema duubelsingli loost ning iseloomustab Iirise olemust ja kõla väga täpselt. Energilised löögid, ennastunustav tants, julged mõtted, lehvivad hõlstid ja juuksed..
Iiris Anetist: “On tunda, et naine kirjutab laule ja püüdleb üllaste muusikaliste eesmärkide poole, respekt.”
“Äge vokaal, Anetil on mõnus meloodiatunnetus, seda on tunda kohe loo esimesest fraasist. Samuti tundub, et sõnad pigem järgnevad sellele tunnetusele ja seda on hea kuulata. Refrään on toredalt konksukas, minu jaoks kõige meeldejäävam on “only on me” meloodiaosake. Ma mäletan veel seda “Strong” laulu, mis oli tol aastal üks minu minu lemmikutest Eesti Laulul. On tunda, et naine kirjutab laule ja püüdleb üllaste muusikaliste eesmärkide poole, respekt. Mulle meeldib see pilt temast ka, ta näeb väga pro ja vaibiga daam välja,” komplimenteerib Iiris.
“Ma ükskord juba kuskilt kuulsin seda lugu ja siis kohe esimese kuulamise peale mõtlesin, et ohhoo, kes see on. Panin kõrva peale. Produ suhtes lempar on biit ja selle nüansirikkus. Kokku on see laul mõnus särisev kollase/kullakarvaline mäsu, millest voksid tulevad kenasti välja ja üldmulje on soe. Sõnade suhtes tulevad kohe meelde enda olukorrad minevikust, kus esimestes suhetes inimesed õpivad suhtlema/teineteise eest hoolt kandma, kui ootused/lootused on nii ilusalt teineteise peale projekteeritud ja küsida teiselt otseselt seda, mida sa tahad on nii raske (sest küsides teeme end õrnaks) ning kui teine inimene ei “aima”, mida sa tahad ja vabanduse ja kallistuse asemel tulevad hoopis enesekaitse tõkked peale, siis on tülid kerged tekkima. Tough cookie, eriti muusikutega, kes on koguaeg muusika ja kõigega nii hõivatud. Aga noh, see on ainult minu kogemus, aga nii palju kui ma olen õppinud, siis iga suhteprobleemi teema laulu kohta tuleb kirjutada topelt armastuslaule – sellest kui armsad meie teised pooled/kõige lähedasemad peegeldused meile ikka on.. Seega, kogu selle suhete jutu peale tundub mulle, et laulus on osake mingisugust tõde, mis minu arvates on vajalik komponent, et lauluga suhestuda (mida ma väga äratuntavalt juba teen).”
“Kuulaksin seda laulu Intsikurmul vms ja laivil esitaks lugu täpselt samasugusena (võib-olla ainult mudiks keelpillide sündisaundi veidike), aga eriti see vaheosa tuleb laivis kindlasti mõnusalt välja. Samuti lisaksin laivis üheainsa trianglilöögi, aga ainult ühe ja seda täpselt sinna, kuhu parasjagu tunne tuleb,” muljetab Iiris Aneti kui laulja ja ta muusika teemal.
Palun haikut teemal “iiris ja anett”..
“Iiris ja Anett
joovad vett
sest on vaja leelotada”
***
Anett Iirisest: “kõige paremas mõttes kaootilisus ja hullus.”
“Iirisega tulevad mulle esimesena pähe – väga omapärane hääl, julge stiil, kõige paremas mõttes kaootilisus ja hullus. Ühes intervjuus ütles ta välja mõtte, mis on mind siiani kummitama jäänud: “Ma lähen hulluks, aga vähemalt ma lähen kuskile.” Tõsi, mis tõsi! Ja nüüd tema värske singli sõnu kuulates on ka see mõte kuulda: “I’m going crazy, I don’t care, at least I’m going somewhere”. Iirise lood üldiselt tunduvad pidevalt tema elu ja hetke mõtteid peegeldavat, mis on vahetu ja mõjuv,” iseloomustab Anett Iirist.
“”Wild Unknown Thing” tekitab väga erinevaid emotsioone. Lugu räägib sellest, et võime tahta elult mis me tahame, aga lõpuks läheb ikka täpselt nii nagu minema peab. Loo sõnum on väga erinevatesse eluetappidesse ja olukordadesse tõlgendatav ja ma ei muudaks selle juures midagi. Kui oleksin aga selle loo esitaja, siis muudaksin ilmselt helipildis lugu natuke pehmemaks, soulilikumaks ja lisaksin palju bäkkvokaale,” mõtiskleb Anett Iirise singli olemuse üle.
“Kujutan ette kui reede õhtuks on töö tehtud ja kohustused täidetud, panen arvuti kinni, teen endale tassi teed (või siis G&T) ja panen just selle loo mängima. Paneb päevale kickassi punkti ja mõnnalt kaasa tiksuma, tiksun nädalavahetusse.”
“Mulle tundub, et Iiris teeks esimese asjana endale mingi ägeda head piece’i lehtedest ja siis hingaks sisse kõiki kogemusi, emotsioone ja tundeid, mida džungel talle pakub ja kirjutaks sellest.
Ma oleksin tegelikult eeldanud, et ta võtab kaasa kitarri, aga kuna mu kunstiline väljendusoskus on piiratud, siis sai Iirise väljavalitud instrumendiks pisike kellamäng. Ka väga ilusa ja maagilise kõlaga pill..” fantaseerib Anett džungli-Iirisest.
Vice versa on Edasi rubriik, kus artistid kirjeldavad vastastikku teineteise muusikat.
Liisi Voolaid
Liisi Voolaid toimetab igapäevaselt muusika- ja kommunikatsioonivaldkonnas, toetades kodumaiseid artiste, ettevõtmisi, üritusi ja teeb kaastööd meediaväljaannetele. Suure osa oma ajast veedab Liisi ka DJ rollis, mängides mõnusatele inimestele enda lemmikmuusikat, mille ühisnimetajateks on soul, funk, mahe värskus ja maailma tummiseima gruuvi aluseks olev pill – basskitarr. Liisi kirjutab Edasile muusikast ja sellega seotud inimestest, püüdes tuua nende olemust lugejatele lähemale. Ja inspireeruda. Loe artikleid (87)
