Kas tahaksin olla jälle kakskümmend kolm, mitte kuuskümmend kolm? Ei iial! Või noh… Ei, siiski, ei!
Kuidas saadakse noorest vanaks? Keegi ei tea. Ei saadagi. Mitte kunagi. Muidugi, mida aeg edasi, seda sagedamini you have to face the fact. Aga millist fakti sa õieti feissima pead? Seda, et… oledki? Nojah, nii võttes küll. Aga mis mul siis ka nii viga on? Peeglisse ei pea ju aina vahtima (tehku seda noored oma rumaluses!) ja isegi kui pilk sinna juhtumisi satub, saab selle kas kiirelt ära pöörata, tahtlikult natuke uduseks muuta või lihtsalt otsustada, et see, kes sealt paistab, on keegi teine. Aina rohkem keegi teine. Pealegi, tõepoolest, mis tal siis nii väga viga on? Käib küll. Kuigi on… veidi võõras. Peaksid ju elu jooksul endaga aina enam harjuma, aga võta näpust, mida aeg edasi, seda võõramaks endale muutud. Väliselt. Seesmiselt, jah, tuttav värk. Aina tuttavam. Ja selle võrra kergem! Kas tahaksin olla jälle kakskümmend kolm, mitte kuuskümmend kolm? Ei iial! Või noh… Ei, siiski, ei! Hakata kõige sellega jälle otsast peale… Tegelikult see on ju tohutu kergendus. Et see kõik on möödas. Stopp. Üldse mitte kõik! Aga ikkagi. Et see kõik on möödas. Seda, seda ja seda enam ei pea. Milline vabadus! Kohe ei peagi. Las teised, noored…
