Öö ja päev, valgus ja pimedus on võimsad sümbolid. Ööde lummast ja rikkusest kirjutanud luuletajatest tuleb esimesena meelde end öölinnuks nimetanud Artur Alliksaar. Noorpõlves olin tema ööoodidest vaimustuses. Nüüd enam ei jaksa, öine uni on armas. Nüüd püüan valgust.
Valguses näib olevat teadmine, sest valguses tunduvad asjad selgepiirilisemad. Valguses me näeme, ja kui näeme, siis ehk ka mõistame. (Näen vaimusilmas, kuidas Artur siinkohal kahtlevalt pead vangutab, ja arvan, et tema kahtlustel on alust.)