Norrakate matkalembus võib ju ajaloolises mõttes üsna hiljutine kultuuriline konstruktsioon olla, aga seal selle keskel olles ja seda õhkkonda sisse hingates jäin seda täielikult uskuma.
Lendasin augusti alguses siit jahedapoolsest Eestimaa suvest veel jahedamasse Jotunheimeni rahvusparki. Plaanitud matkareis oli seda erilisem, et leidis aset Norras ja kulgesin koos grupiga. Mõlemad olid minu jaoks täiskasvanuna esmakordsed kogemused. Tavapärase ränkraske üksinduses rühkimise asemel ootas mind seega füüsiliselt leebem astumine ja lisaks olid minu ümber kaasmatkalised, kellega muljeid vahetada ja vahel ka koos vaikida. Aeg-ajalt astusime läbi mägihüttidest ja mitme vihmase päeva järel ei pidanud paljuks ühes neist ka ööbida. Sellest lähtuvalt ei ole järgnev jutt üksnes Norra loodusest, vaid ka kultuurist ja inimestest selle sees.
Romet Vaino
Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (85)
