Edasi kaasautor Justin Petrone käis laulu- ja tantsupeol ning jagab suguvõsa kokkutuleku muljeid.
Minu esimene mulje on desorientatsioon. Näen rahvahulgast esile kerkivaid nägusid, jalgu, käsi, punaseid huuli. On valgeid peakatteid, siniseid ja punaseid mütse, meeste kostüümide musti mütse ja erinevaid nägusid, alates traditsioonilistes rõivastes teismeliste tüdrukute tujukatest ja pirtsakatest pilkudest kuni kõndimisabi vajavate vanameeste kollahambuliste irvitusteni. Kõikjal on jooned. Naiste read, mis liiguvad nagu rändlinnud üheskoos mingi kaugema eesmärgi poole, olgu see siis kogunemiskoht või peatuspaik. Mõned neist seisavad järjekorras tualettide poole, teised jäätise järele. Seejärel võtavad nad oma positsioonid väljakutel ning moodustavad siis kauneid ja keerulisi kujundeid, millest saab ettekujutuse ainult tohutut staadioniekraani vaadates.