Viimasel ajal on mu kõrvus aina enam kõlanud üks sõna. See sõna on teraapiline. Kust see tuleb, et ühtäkki on meil terve hulk kõikvõimalikke teraapiaid? Mida see meie kohta ütleb? Meie elukeskkonna kohta?
Teraapiline jalutuskäik metsas, teraapiline toidukogemus, teraapiline heliseanss… Mõistagi tähistab see omadussõna sellisel kujul kellegi hinnangut kogemusele, mis vähemal või rohkemal määral tundub tervendav või kosutav. Kuid subjektiivsete hinnangute kõrval (kas miski mõjub meile teraapiliselt või mitte) jääb silma, et eriti on õitsele puhkenud kõikvõimalikud teraapiavormid – metsateraapia, hobuteraapia, heliteraapia, hingamisteraapia…Ilmselt võiks selle loeteluga katta mitu lehekülge. Mulle jäävad need trendid paratamatult silma ja kõrvu, sest loodustki tajutakse minu arvates aina enam kui teraapilist ruumi ja mitte niivõrd bioloogilist süsteemi. Olen ju isegi maininud, et keerulisematel eluperioodidel on raba või mets mulle tugevalt teraapiline paik.
Romet Vaino
Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (84)
