Hardo Pajula. Arukas loodus

Foto: Shutterstock

“Kõrkuse puul kasvavad kurbuse viljad,” ütleb üks kõnekäänd. Minu arusaamist mööda avalduvad need viljad praegu kahes kohas. Esiteks hoogustuvas keskkonnakriisis, mida ei õnnestu ravida mitte ühegi bürokraatliku süsinikuloteriiga (veel vähem gigantsete tolmuimejatega), sest selle lahendused rajanevad selsamal tehnokraatlikul mõtteviisil, mis on meid sellesse tupikusse toonud. Mündi teiseks pooleks on ülemaailmne depressiooniepideemia, mis on tõukamas meid planetaarse enesetapu suunas. Kui meid sellest ummikteest veel üldse miski välja aitab, siis on selleks põhjalik hoiakute ning mõtte- ja tundelaadi muutus, mis ei hakka ministeeriumidest, vaid igast üksikisikust.

Hardo Pajula põhjalik kaaskiri peatselt eesti keeles ilmuvale Šveitsi antropoloogi Jeremy Narby raamatule “Intellekt looduses”.

“Kuidas on kultuur, mis peab end ise valgustunuks, demokraatlikuks ja teaduslikuks, jõudnud selleni, et keelustab taimi?” küsib Stanfordi ülikooli doktorikraadiga Šveitsi antropoloog Jeremy Narby. Narby küsimuse taga on isiklik kogemus. Kümmekond aastat tagasi kutsus üks Belgia ülikool Narby rääkima Amasoonia indiaanlaste pühadest taimedest. Loengut vargsi kuulama tulnud Belgia politsei kaastöötajad panid antropoloogi jutu kirja ja esitasid talle mõne päeva pärast süüdistuse: ta kutsuvat tudengeid tarbima keelatud psühhoaktiivseid aineid. “Ma pidin võtma advokaadi ja probleemi sisu üle järele mõtlema. See ei olnud lihtne,” ütleb ta Tähenduse teejuhtide 5. numbrile antud intervjuus, “viimaks taipasin: Belgia politsei arvates kujutavad taimed endast vaid keemiliste ainete mahuteid.”

Hardo Pajula

Hardo Pajula on Estonian Business Schooli vaba majandusmõtte professor ja Edmund Burke’i Selts eestvedaja. Loe artikleid (27)