Mihkel Kangur: looduse iseväärtusest

Päikeseloojang. Foto: Shutterstock

Oleme siin, Euroopas, harjunud mõtlema, et kõik loodu on antud meile valitseda. Vahel kasutatakse ka metafoori aednikust, kes peab harima aeda. Kõigist neist lugudest kumab aga läbi arusaam, justkui looduses leiduv on loodud või kasvanud inimese jaoks. See omakorda on viinud arusaamani, et meile mitte kasulik osa loodusest on väärtusetu.

Ülikooli teisel kursusel alanud filosoofialoengutega jõudis minuni arusaam, et inimesed üldiselt ei mõtlegi nii, et meie sisaldume ökosüsteemis, oleme üks osa suurest elus ja eluta looduse põimingust. Me ei leia just väga palju filosoofide käsitlusi sellest, milline on inimese roll ökosüsteemis. Vana-Kreeka filosoofiale tuginev maailmakäsitlus väärtustab vaid haritud inimest. See tähendab, et kõik need, kes pole inimesed, ja need, kes pole omandanud sama maailmavaadet kandva ühiskonna loodud ideoloogiaid, käitumisnorme ja väärtusi, on väärtuslikud vaid sellisel määral, kui kasulikud nad haritud inimese jaoks on. Ehk siis kogu ülejäänud maailma vaadeldakse vaid läbi sarnaselt haritud inimese väärtussüsteemi. 

Taolisele väärtussüsteemile on üles ehitatud ka meie kaasaegne haridus. Näiteks ütleb “Gümnaasiumi riikliku õppekava” § 2.(2): “Gümnaasium jätkab põhikoolis toimunud väärtuskasvatust, kujundades eelkõige väärtushoiakuid ja -hinnanguid, mis on isikliku õnneliku elu ja ühiskonna eduka koostoimimise aluseks. Tähtsustatakse väärtusi, mis aitavad kaasa ühiskonna inimvara ning riigi majanduse arengule.” See tähendab, et meie haridussüsteem loob ennekõike majanduslikke olendeid, kelle isiklik õnn on oluline vaid sellisel määral, kui see on vajalik tööjõu ja majandusarengu tagamiseks. Sellele tuginevalt leiamegi, et riiklikus õppekavas käsitletakse loodust üksnes kontekstis, kuidas ta on kasulik inimesele, milliseid loodusressursse me saame kasutada ja millised on keskkonnaprobleemid. Käsitlusi sellest, et loodusel võiks olla ka mingeid muid tähendusi kui inimesele kasulik olemine, leidub loodusainete õpikutest väga vähe. Kindlasti ei saa siinjuures lükata vastutust ainult kooli kaela. Väärtuskasvatus algab ikkagi kodust. Kool on harimise abivahend lapsevanematele, kellel on eelkõige vastutus oma laste harimise eest. Kuid me ei saa eeldada, et ka kodudes käsitletakse loodust väga palju erinevalt sellest, milline on haridussüsteemis domineeriv käsitlus. Et selgitada majandusteaduslikes terminites ja kontekstis keskkonna ning looduse väärtusi, on välja töötatud mitmeid kontseptsioone. Neist ehk kõige enam levinud on ökoloogilise jalajälje mõiste. Aga üha laiemat kasutust leiab ökosüsteemide hüvede kontseptsioon.

Mihkel Kangur

Mihkel Kangur on Talllina Ülikooli vanemteadur. Hariduselt ökoloogia doktor ja uurinud Eesti taimkatte arengut jääajajärgsel perioodil. Ökoloogia alaste uuringute tulemustest olen näinud, milline on olnud inimese mõju ökosüsteemidele ja millised võivad olla vastasmõjude tagajärjed meie ühiskonnale. Seetõttu olen viimastel aastatel üha enam keskendunud säästva arengu haridusele ja Gaia haridusele, lootuses, et meil on läbi hariduse võimalik muuta ühiskonna kurssi. Loe artikleid (27)