Mihkel Kangur: looduse iseväärtusest

Päikeseloojang. Foto: Shutterstock

Oleme siin, Euroopas, harjunud mõtlema, et kõik loodu on antud meile valitseda. Vahel kasutatakse ka metafoori aednikust, kes peab harima aeda. Kõigist neist lugudest kumab aga läbi arusaam, justkui looduses leiduv on loodud või kasvanud inimese jaoks. See omakorda on viinud arusaamani, et meile mitte kasulik osa loodusest on väärtusetu.

Ülikooli teisel kursusel alanud filosoofialoengutega jõudis minuni arusaam, et inimesed üldiselt ei mõtlegi nii, et meie sisaldume ökosüsteemis, oleme üks osa suurest elus ja eluta looduse põimingust. Me ei leia just väga palju filosoofide käsitlusi sellest, milline on inimese roll ökosüsteemis. Vana-Kreeka filosoofiale tuginev maailmakäsitlus väärtustab vaid haritud inimest. See tähendab, et kõik need, kes pole inimesed, ja need, kes pole omandanud sama maailmavaadet kandva ühiskonna loodud ideoloogiaid, käitumisnorme ja väärtusi, on väärtuslikud vaid sellisel määral, kui kasulikud nad haritud inimese jaoks on. Ehk siis kogu ülejäänud maailma vaadeldakse vaid läbi sarnaselt haritud inimese väärtussüsteemi. 

Mihkel Kangur

Mihkel Kangur on Rakvere Riigigümnaasiumi õppe- ja arendusjuht, varasemalt töötanud Talllina Ülikooli vanemteadurina. Hariduselt ökoloogia doktor ja uurinud Eesti taimkatte arengut jääajajärgsel perioodil. Ökoloogia alaste uuringute tulemustest olen näinud, milline on olnud inimese mõju ökosüsteemidele ja millised võivad olla vastasmõjude tagajärjed meie ühiskonnale. Seetõttu olen viimastel aastatel üha enam keskendunud säästva arengu haridusele ja Gaia haridusele, lootuses, et meil on läbi hariduse võimalik muuta ühiskonna kurssi. Loe artikleid (45)