Suve hakul tekib tunne, et võiks lõpuks ometi puhata. Päike, rohelus, valgus – kõik räägib rahust ja taastumisest. Ent ometi, kuigi keha on puhkusel, on vaim tööl. “Aku laeb”, aga ei saa täis või isegi mitte pooltäis.
Viimaste aastate uus normaalsus – väline turbulents – võib hetkega lõhkuda sisemise tasakaalu ja püsivas kaoses on taastuda järjest keerulisem. Kuigi ületöötamine, läbipõlemine ja kõrge stressitase on võtnud epideemilised mõõtmed, peavad paljud puhkust ikkagi luksuseks või ei oska lihtsalt puhata. Olen oma töös juhtimis-coach’ina näinud, kuidas inimesed suhtuvad puhkusesse kui preemiasse, mille peab välja teenima. Ohtlik mõtteviis, sest kui puhkust nähakse “luksusena”, siis on seda kerge edasi lükata või sellest loobuda.