Kirjanik Lilli Luuk kirjutas pöörase nägemuse sellest, mida artist ja muusika inimesega teha võivad.

Ma ei saa enam kauem salata, et olen endale valetanud. Olen püüdnud end panna uskuma, et olen sellest üle, üle saanud … Tegelikult ei ole. Välispidiselt näin ju rahulik, ei võpata enam, kui rambel kesksuvisel päeval rammib avatud aknast koos lehtede varjude ja pojengilõhnaga sisse tuttav muusikakatke, võib-olla tuleb see mööduvast autost, mille aknad on alla keritud, sest see on vana roostes bemm, millega vaevu teismeeast välja jõudnud nolgid tiirutavad väikelinna aukliku asfaldiga tänavail, et siis jälle endise EPT mahajäetud platsile parkida, muusikat kuulata ja õlut juua, või on see hoopis läbi peatänava kiirust ületades Tallinna poole kihutav allalastud katusega kabriolett, mille roolis istub päevitunud meeskodanik, kelle sportauto, kurrud silmanurkades, laheda (!) nokatsi alla peidetud hõrenev pealagi ja kõrvalistuv kahekümnendates kaunitar hüüavad üle elektroonilise bassi: keskeakriis! Milline klišee, tardumus, päiksest rammestunud läbisõidulinn, kus iga heki all räuskab laupäevahommikul trimmer ja õhtustel tänavatel jalutajaid ehmatavad aedadest hääletult ligi roomavad põlevate silmega robotniidukid. Siilid juba vihkavad seda õdusat aedlinna, ja nii ka mina.