Kell oli 6:05. Aur kohvitassi kohal tegi lauale tantsiva varju, selles polnud midagi konkreetset peale lubaduse maratonpäevast, mis oli juba ilma loata alanud. Plaan oli mitte midagi teha.
Võib tunduda rumal ja vastuoluline. Midagi ikka tehakse. Kõigutatakse jalga, vaadatakse kaugusse, hingatakse. Lihtsalt ollakse. Mitte midagi teha ei saa. “Mitte midagi” tähendab olemist ilma eesmärgita. Plaani omamises pole vastuolu. Seda on vaja alustuseks. Eesmärgitu eksisteerimine vajab enese kokkuvõtmist. Vabanemist süütundest. Julgust tunnistada, et mitte midagi tehes pole võimalik ebaõnnestuda. Valmistumist vastu võtma “palju asju”.
