Venemaa varilaevastik tegutseb ka kultuuris, tõestab Kaupo Kikkas.

“Helipilt” on Edasi rubriik, kus üle maailma muusikuid portreteeriv fotograaf Kaupo Kikkas räägib põnevatest kogemustest seoses (klassikalise) muusikaga, inimestest muusika sees ja ümber ning elamustest, mis teda on liigutanud.

Ma alustan George Orwelli parafraseerides – mõttega, mille ta pani kirja kuskil Teise maailmasõja lõpus. “Kunst ei saa olla kunagi poliitikast vaba, juba ainuüksi väide, et kunst ja poliitika pole seotud, on poliitiline seisukohavõtt.”

Jätan siin lahkamata põhjused, miks olen Orwelliga absoluutselt nõus, sest minu arust on need põhjused nii ilmsed, et inimesed, kes vastupidi väidavad, saavad olla ainult naiivsed, omakasupüüdlikud või rumalad. Küll aga kirjutaksin nendest peentest pragudest, mille kaudu poliitika sisse voolab ja mis jäävad meile tihti märkamatuks.

Venemaa vallutussõja algusega Ukrainas muutus väärtuste küsimus nii pakiliseks, et enamus vene kunstnikke, kes soovisid väljaspool Venemaad esineda, olid sunnitud seisukoha võtma. Muidugi leidub Eestiski endiselt rida inimesi, kes arvavad, et kunst ja poliitika (loe: kunst ja väärtused) ei peaks olema seotud. Praegu hoiavad nad madalat profiili, kuna Eesti inimeste enamus on Ukraina toetamisel endiselt solidaarne ja neil on seetõttu kasulikum vaikida. Küll aga ei ole see sugugi nii igal pool mujal Euroopas ja kaalukausid hakkavad juba kalduma.

Nagu on Venemaal oma tankerite varilaevastik, on neil ka kultuuris oma varilaevastik. Toon klassikalisest muusikast paar huvitavat näidet. Teodor Currentzis on Kreeka-Vene päritolu talent, kes asutas Novosibirskisse unistuste orkestri MusicAeterna. Sinna kaugesse linna olid valmis elama asuma enamik Venemaa parimaid muusikuid ning paljud muu maailma talendid, et sellest hullust ja meeletu pühendumusega projektist osa saada. Loomulikult on see Kremli rahastatud ja toetatud. Midagi sellist ei saaks iial ilma poliitilise toeta juhtuda, ammugi mitte Novosibirskis.

Alates täiemahulise sõja algusest Ukrainas oli Currentzis väheseid, kes otsustas korraga kahest taldrikust süüa – ja üsna edukalt. Venemaale jättis ta oma MusicAeterna alles ning kutsus Euroopas peamiselt samadest muusikutest kokku uue Utopia Orchestra. Vähemalt algul võtsid Euroopa muusikaringkonnad Currentzise suhtes valdavalt tõrjuva hoiaku, kuid juba napp paar aastat hiljem on ta lavadele tagasi oodatud. Klassikaliselt, nagu ikka sellistel teemadel, on esirinnas Šveits ja Hispaania, kus – küll täiesti eri põhjustel – on väärtuste mõtestamisel tõsiseid probleeme. Kui see ei ole kultuurivarilaevastik, mis siis veel?

Täpselt sama mudelit hakkas mullu kasutama teine Vene talent Mihhail Pletnjov, kes on võrratu pianist (ja võib-olla mitte nii võrratu dirigent ning helilooja). Tema pani kokku Rachmaninoff International Orchestra nimelise projekti ja jutlustab avalikult, kuidas kultuur peab sõja ajal maailma ühendama ning sõjast kõrgemal seisma. Jah, ühendab sama hästi nagu Vene nafta ja gaas. Avalikkuse halvakspanu alt pääsemiseks on ta mätsinud oma uue plaadi EuroArts Music Internationali ja San Francisco Classical Recording Company märkide alla, mis on taaskord kõige ehtsam varilaevastik.

Verbier’ muusikafestival Šveitsis on maailma kuulsamaid ja prestiižsemaid, millega käib koos võim ja raha. Tänavu on nad otsustanud kutsuda Teodor Currentzise festivaliorkestri dirigendiks. Ärme unusta, et neil on võimalused ja vahendid kutsuda ükskõik keda, kuid ometi on nad valinud mehe, kes pole siiani Ukraina sõja kohta midagi arvanud ning kes kihutab aina Euroopa ja Venemaa vahet. Veel gramm kangem on Hispaania otsus lubada taas oma lavale Putini isiklik sõber ja aatekaaslane, geniaalne Peterburgi dirigent Valeri Gergijev.

Maailma ajaloos on kunstnike hulgas olnud piisavalt maniakke ja mõrvareid, tihti jõulisi isiksusi, kellele on kingitud ohtralt talenti. Eesti kujutava kunsti ajaloos on vähemalt kaks tuntud autorit, kes kuulusid hävituspataljoni mõrvarite sekka. Enne seda teadmata olin ühe autori tööde austaja. Pärast targemaks saamist ei soovi ma ühtegi tema pilti enam kunagi näha.

Kunstist osa saamine on kingitus, mis võib meid hingepõhjani liigutada. See on tegelikult veel palju rohkem… Olen kindel, et iga lugeja, kes on mu teksti siiani jaksanud lugeda, teab, kui tähtsat rolli kunst tema elus on mänginud. Aga selle tohutu privileegiga võiks kaasneda ka vastutus. Kontserdisaalis istudes või galeriis mõne teose ees seistes saab autor selle elamuse kaudu osakeseks meist – aga kas me tahame neid inimesi endasse?

Legendaarset Vene dirigenti Valeri Gerijevit võiks nimetada kurjaks geeniuseks. Tema isik on olnud minu jaoks üks sügavaim sisekaemuse allikas.

Pärast täiemahulise sõja algust Ukrainas poleks ma teda kindlasti pildistada soovinud, aga aastal 2017 ei olnud ma endas veel nii kindel ja siiski kasutasin seda võimalust. Kuigi juba siis olnuks piisavalt põhjusi, et sellest keelduda. Irooniline oli veel see, et ta salvestas pildistamise ajal Arvo Pärdi “Lamentate’t”.

Kuulamissoovitus: Olena Kohuti esituses Josef Gabriel Rheinbergeri “Vision” op. 156 nr 5

Ukraina muusik Olena Kohut tapeti Vene raketirünnakus Sumõ linnale. Proovige ta perele selgitada, kuidas kunst ja poliitika ei ole seotud.