Mul oli esiti mõte, et võiks soojemate ja päikselisemate ilmade puhul millestki ilusast kirjutada. Kuid süda ütleb, et tuleb jätkata sealt, kus eelmisel korral pooleli jäi. Siis tundsin muret kodukandi metsikumate paikade kadumise üle. Lisasin veel, et üks asi on maastike kadumine ja teine see, kuidas inimene reageerib kui näeb enda jaoks olulisi väärtusi kadumas. On tal üldse tahet sellist riiki kaitsta?
Kummalisel kombel leidsin end nädalad hiljem olukorrast, kus võtsin laigulises vormis, relv käes ja kiiver peas vastu uudise, et valitsus on otsustanud määrata majandatava metsa osakaaluks 70%. Tunnistan, et ajas täitsa vihale. “Ja kutsute mind igal kevadel siia, et kaitseksin sellist riiki?” libises mõtteis üle mu huuli. Kuskil kuklas elustus veel Fred Jüssi mõte, et pole loodust, pole kultuuri. Kuidas üks rahvas hoiab oma maa loodust, näitab nii mõndagi selle rahva kultuuri või kultuurituse kohta.
Romet Vaino
Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (83)
