Kaheksa aastat tagasi masu ajal olin buumiaegsete vigade tõttu puupaljas, töötu, oskusteta, töökogemuseta, hariduseta, sugulastegi jaoks läbi kukkunud noormees. Kui positiivsemalt vaadata, siis vähemalt mul oli alkoholiprobleem ja võlad. Vähemalt midagigi mul oli! Tol ajal oli popp enda ebaedus Ansipit süüdistada, aga ma valisin teise, vähem populaarse tee – võtsin vastutuse enda olukorra eest ja otsustasin end korralikult käsile võtta. Ja võtsingi.
Järgnevate aastate jooksul olen teinud edukat rahvusvahelist karjääri teenistusega üle €500k, esimese ettevõtte kasumisse viinud, organiseerinud kolleegidest jalkavõistkonna, ületanud enda kõrgusekartuse (kuigi langevarju tandemhüpe vist ei loe?) ja avaliku esinemise kartuse (Investor Toomase konverentsil suutsin 400 pealise auditooriumi mõnel korral isegi naerma ajada, reisinud ägedates kohtades Uus-Meremaalt Mongoolia, Tansaania ja Bahaamani, olles selleks eelnevalt piisavalt säästnud ja investeerinud, et 1,5 aastat tagasi 30-selt aeg maha võtta ja investeeringutelt elada. Olen sel teekonnal tohutult vigu teinud, aga suurim oli see, et ei unistanud piisavalt suurelt, et ei tõstnud piisavalt enda eesmärke.