Teatriarvustus: “Üks täiesti õnnelik küla”. Vene Teater

Foto: Vene Teater

Filosoofiline mõistujutt, mis ei ole ainult uskumatult liigutav lugu ühe küla Aadamast ja Eevast – Polinast ja Mihhejevist, vaid ka arhetüüpne lugu kogu inimkonnast, kes oskab teha kaht asja: armastada ja töötada. Peategelaste lihtsakoelised, kuid samas nii uskumatult keerulised ja tugevad tunded on võimelised korda saatma võimatut, värvides tõelised tragöödiad helge nukrusega ja pakkudes õnnelootust.

Lavastus:  Üks täiesti õnnelik küla
Lavastaja: Anatoli Leduhhovski
Teater: Vene Teater
Kestus: 2 tundi ja 5 minutit (Etendusel on sünkroontõlge eesti keelde.)
Esietenduse kuupäev: 12. mai
Külastuse kuupäev: 15. mai

Lava peal tagaplaanil seisis sinine roheliste laikudega lehm. Täiesti kindlasti imiteeris see gloobust/maakera ja pähe hakkasid tulema filosoofiliselt keerulised globaalsed mõtted.

Foto: Vene Teater

Peategelased Polina ja Mihhejev elavad ühes täiesti õnnelikus külas ümbritsetud küngastest jõe ääres. Elu oli neil kerge ja lõbus: võis lubada endale pirtsutamist ja lihtsalt nautimist… kuni tuli sõda. Minu huviorbiidis oli põhiliselt Polina, kes kandis minu jaoks kõige raskemat koormat. Kõige raskemat juba lihtsalt selle pärast, et kõik muud algsed tegelased surid ära.  Enne sõda olid Polina ja Mihhejev jõudnud lapsed teha ja abielluda. Nüüd tuli Polinal hoolt kanda kahe kiiresti kasvava inimorganismi eest. Ma neelatasin valusalt, kui lehm tuli tappa, et süüa saada. See on minu jaoks läbi aegade kõige valusam moment olnud ajaloolistest filmidest, kui tuleb ära süüa loom, keda on pikalt armastatud.

Polina oli lihtne maatüdruk oma ”tarakanidega” peas. Piisavalt ebastabiilse vaimuga, ta käitumismustri jälgimine tõi mu näole naeratuse, sest olen sellega ka ise tuttav. Ka suhtlemis-/vestmisviis oli tal meeldivam. Võiksin öelda, et siiram ja hingestatum, kui teistel. Kõik lood on huvitavad, kuid olen avastanud, et mida vähem emotsiooni ja tähendust loost tunneb vestja ise, seda raskem on mul keskenduda ja huviga kuulata seda.

Sel samal põhjusel mõtlen tihti, et päriselu on huvitavam kui teater.

Geniaalsed muusikalised etteasted. Частушки (vene lõbusad rütmikad folk laulukesed) ja sõjameeste tants lõpupoole lisasid irooniliselt lõbusa noodi tervikule, kuigi üldine emotsionaalne surve oli siiski päris raske.

Armastus – Elu – Tõde. Need olid märksõnad, mille ma rasvaselt ja suurte tähtedega olin endale märkmikku kirja pannud, kui mõtlesin etenduse tervikule ja sõnumile. Kui lihtne ja keeruline kõik alati on. Elu sõltub meie suhtumisest, kuid kuidas leida endas see jõud, et õiges suunas liikuma saada?

***

Loo autor Boriss Vahtin on üks silmapaistvamaid eelmise sajandi kuuekümnendate sula harjal loodud Peterburi kirjandusrühmituse Gorožane (Linlased) liikmeid. Tema proosat iseloomustab unikaalne olmelis-naturaalse ja absurdilik-sürrealistliku ruumi ühendamine, mis laseb süžeed jälgides nutta ja naerda. Loo on lavastanud Moskva lavastaja, Kuldse Maski Salvo Randone nimelise preemia, Moskva Linnavalitsuse preemia ja paljude teiste auhindade laureaat Anatoli Leduhhovski. Tema huvisfääri kuuluvad nii klassikalised teosed, mida ta oskab lugeda uutmoodi, kui ka kaasaegne proosa ja näitekirjandus, mis nõuab eriti teravat ajatunnetust.

Alissija-Elisabet Jevtjukova

Alissija-Elisabet Jevtjukova

Alissija on 21-aastane slaavi tüdruk Valgamaalt, kes võitis Kinoteatri konkursi ja vaatab n-ö teatrivõhikuna eksperimendi korras ära kõik Eesti professionaalsete teatrite 2018.aasta uuslavastused, saades selle eest miinumipalka. Projekti algatajate sõnul on eksperimendi mõte "vaadata, mida teeb kunst inimesega, kui palju teatrit on liiga palju, millised teemad ja võtted hakkavad korduma, milline on ühe tavalise inimese kõrvalpilk Eesti teatrile ja mis hetkeni võib kedagi üldse pidada võhikuks teatrist rääkima?" Umbes 200 etenduse äravaatamise katsumusest sünnib ka dokumentaalfilm. Loe artikleid (21)