“Espresso Macchiato” polegi pelk Eurovisiooni lugu. See on elu filosoofiline manifesto. Justin Petrone ajab Tommy Cashi loo fenomeni jälgi.
Ühel aprillialguse päeval, mil maas oli veel värskelt sadanud lund, kõndisin parajasti tänaval õmbleja juurde, kui kuulsin ühtäkki kaht poissi Lõuna-Mulgimaa Puuetega Inimeste Ühingu maja ees laulmas. Laulu sõnad tundusid hästi tuttavad. Need olid umbes midagi sellist: “Mi amore, espresso macchiato, macchiato, macchiato, por favore.”
