Hando Sinisalu: Kalahari kõrb, Botswana. Reisitähestik

Khutse teedel saab sõita ainult 4x4 veoga autoga I Foto: Hando Sinisalu

Ma olin nelja ja poole aastane kui vanaema luges mulle ajalehest “Edasi” ette järjejuttu Kalahari kõrbes veel kiviajas elavatest inimestest. See lugu sööbis mällu ja sellest ajast saadik olen soovinud seda paika külastada. Aga asi pole nii lihtne – läbi Botswanas asuva Central Kalahari rahvuspargi sõitmiseks on vaja vähemalt kahte dzhiipi, varuosi, sateliiditelefoni ja seitsme päeva veetagavara. Nii et sinnapaika see asi on jäänud.

Septembris 2017 olin Botswana pealinnas Gaborones koolitamas sealset reklaamiagentuuri Horizon Ogilvy, kui äkki selgus, et reedeks planeeritud kliendikohtumine jääb ära. Ootamatult olin silmitsi täiesti vaba reedega talvises Gaborones, kus pole ausalt öeldes mitte midagi tarka teha. Gaborone on oma olemuselt suureks kasvanud küla, kus on paar kõrghoonet ja kaubanduskeskust, aga peatänav nimega The Mall meenutab ehk kõige rohkem Põlva kesklinna saginat.

Samas on Gaborones kasvav välismaalaste kogukond. Kohtasin poolakat Piotrit, kes ajab Johannesburgis mingit turvalukude äri. Aga kuna LAV-i suurim linn on tuntud oma kuritegevuse poolest, elab Piotr oma perega Gaborones ja sõidab paar korda nädalas autoga  350 km kaugusel asuvasse Jo’ burgi.

Siis meenus Kalahari.

Kui pole aega sellest läbi sõita, siis vaataks vähemalt ääre pealtki tema otsatut avarust? Veidi googeldamist ja sain teada, et:

  • Kalahari servas asuvas Khutse reservaadis peaks saama Gaboronest ühe pika päevaga ära käia;
  • On inimesi, kes on sinna jõudnud ka tavalise autoga;
  • 4×4 autot ma mulle sobiva eelarve piires rentida ei jõua.

Sõber Shingie teadis ühte meest nimega Jesus, kelle autorendi äri oli põhja kõrbenud ja kelle käest võiks hea õnne korral auto saada. Jesusel oligi terve hoov täis paksu liivakorra alla mattunud Corollasid. 20 dollari eest võisin ühe neist terveks päevaks endale saada. Siis selgus, et autol pole ei dokumente ega kindlustust. Aga kondikas töötas, see on 50-kraadises kõrbekuumas olulisem kui kõik maailma autodokumendid kokku.

Kalahari tühjus, taamal kohalik kits nimega springbok I Foto: Hando Sinisalu

Gaboronest välja viib sirge ja lai kiirtee. Suurim probleem on vabalt teel uitavad lehmad – mitte üksikud, vaid karjade kaupa. Lehm on Botswanas jõukuse sümbol ja seda looma nad armastavad. Kui lehmafaktor kõrvale jätta, oli minu matk sujuvalt ja ohutult alanud.

Teeääres on näha sini-must-valgetes värvides bussipeatusi. Botswana on peale Eesti teine riik maailmas, mille lipuvärvid on sini-must-valge. Ja kuna riik tähistab parasjagu oma 50ndat sünnipäeva, siis rahvusvärve ohtralt ka kasutatakse. Botswana lipul tähistavad must ja valge eri rasside harmooniat. Sinine aga vett, õigemini igatsust vee järele (kõrberiigis on veega lood kehvasti). Ka rahvuslik valuuta kannab nime “pula” ehk “vihm” – vesi on siin väärtuslikum kui kuld.

Umbes 150 km Gabronest tuli keerata põhja suunas ja minu rõõmuks näitas luitunud puutükile kraabitd teeviit “Khutse 80 km”. Khutse tee on küll meeldivalt lai, aga pehme ja liivane. Tundus, et umbes 60 km/h saab sõita küll, kuigi aegajalt lõid kivid vastu põhja kolakaid. Kuna vastu mitte ühtegi autot ei tulnud, sai kogu tee laiuses trassi valida.

Ühe eriti kivise koha juures võtsin hoo maha ja … nagu oligi arvata, jäin kinni. Selle koha peal nägi tee välja umbes selline, nagu Pärnu rand Rannahoone ees. Edasi-tagasi nõksutamine ei aita, auto on kenasti põhja peal kinni. Labidat mul pole, aga proovin rataste all t oppida oksi (teeäärses oksarisu hunnikus sobrades meenub mulle, et siinkandis elab must mamba, kelle hammustus tapab 45 minutiga) ja ka auto enda porimatte, aga inimene ikka masina vastu ei saa.

Ilmselt kõrbejumal nägi mind hädas ja saatis peagi eesliga vanamehe.

Sellist teed tuli kokku sõita 160 km ja kinni jäin ainult 4 korda I Foto: Hando Sinisalu

Kuigi me ühist keelt ei leia, on asi sõnadetagi selge ja eeslivankrist ilmub välja labidas. Veerand tundi kaevamist ja rattad on taas tugeval pinnal. Edaspidi olen ettevaatlik ja kiirust vaatamata vastu põhja kolksuvatele kividele enam alla 60 ei lase.

Lõpuks näen silti “Khutse 10”, tee hargneb kaheks – üks …külla, teine (ja vääääga liivane) Khutse poole. Sinnapaika ma seekord siis põhjalikult kinni jään. Päris selge on see, et tahtejõu abil ja heale õnnele lootes siit enam edasi ei liigu.

Tolmupilve saatel läheneb …. politseiauto! Sealt hüppab välja kuus tursket selli, kes kõik on parajalt napsused ja üks neist tutvustab ennast küla politseiülemana. Kuue mehe jõul saan oma auto peagi kätte ja politseiülem teeb pakkumise, millest on raske keelduda.

Paketti kuulub:

  • minu auto parkimine … küla politseijaoskonna tarastatud parklas;
  • minu esitlemine paarile külaprominendile ja -kaunitarile oma sõbrana;
  • politseiülema isa 4×4 autoga paariks tunniks Khutsesse sõit.
  • Hind kokku: 40 dollarit.

Politseiülema isa saabub peagi autoga, mille marki on võimatu tuvastada – kõige rohkem sarnaneb see tulekahjus hävinud Hiluxile, mis on Jeremy Clarksoni arvates maailma vastupidavaim auto.

Ja olengi ametlikult Kalahari (pool)kõrbes. Siin peaks vabalt ringi liikuma lõvid ja kaelkirjakud ja kuna ma olen loomarohketes Aafrika safariparkides Masai Maras ja Krugeris käinud, siis ootused on kõrged. Mõned kitsed siin-seal küll paistavad – peamiselt springbok ja impala. Aga järgneva kolme tunni jooksul saan näha liiva, kruusa, kive ja kuivetunud põõsaid. Ja paari kitse. Aga lõvid ja gepardid ja kaelkirjakud mulle ennast ei näita.

Kas see oligi minu lapsepõlve unistuste Kalahari? Kindlasti mitte. Aga ma tean, et kui sõita Khutsest veel sügavamale kõrbe sügavusse, nii päeva või paari jagu, siis seal peab olema see päris Kalahari.

Ja vahel on teekond olulisem kui päralejõudmine.

Sihtkoht:

Gaborone on Botswana pealinn ja riigi suurim linn. Asub Lõuna-Aafrika Vabariigi piiri lähedal Notwane jõe ääres. Riigi pindala on 581 730 km², mis teeb Botswanast maailmas suuruselt 48. riigi. Botswana on tasane maa, ligi 70% on kaetud Kalahari kõrbega. Riigil puudub väljapääs merele.

Gaborone lennujaam on väike ja rahvusvahelised ühendused on ainult Johannesburgi ja Addis Abebaga. Kuna läbi LAVi lennates on vaja transiitviisat, kasutasin Ethiopian Airlinesi teenuseid (Stockholmist Gaboronesse maksab pilet ca 650 Eurot)

Praktiline info:

Hotellidest peatusin ühes viisakas ja ühes mitte-nii-viisakas (kuid odavas) võõrastemajas.

  • Gaborone Hotel, ca 40 EUR/öö. Otse bussijaama ja turu kõrval, väga lärmakas koht, kuid kõik vajalik olemas
  • Cresta Lodge Gaborone, ca 90 EUR/öö. Kesklinnast eemal asuv, ilusa aia ja pargiga puhkeküla.

Mida koha peal teha?

  • Khutse Game Reserve
  • Kohalikud rikkad ja ilusad ning turistid kogunevad õhtuti Masa Square’ ile, kus on mitmeid söögi- ja joogikohti.
  • Suveniiridena saab kaasa osta igasugust sini-must-valget nänni, mis enamuses küll kahjuks madala kvaliteediga.

***

Reisitähestiku teekond punktist A punkti Y:

  • A – Accra, Ghana
  • B – Botswana, Kalahari kõrb

Hando Sinisalu on korraldanud konverentse rohkem kui 30-s riigis ja turistina külastanud umbes 70 riiki. “Reisitähestik” on tema reisimuljete sari Edasis. Lood ei ilmu alfabeetilises järjekorras, aga aasta jooksul saab kaetud kogu tähestik A-st kuni Y-ni. Mõnel juhul mahub tähestiku tähe alla linn, vahel riik, aga vahel ka mõni linnaosa, tänav või lennufirma. Kõiki lugusid ühendab meeleolu – siit ei tasu otsida klassikalisi reisinõuandeid või fakte. Pigem püüab Hando edasi anda kindla kohaga seotud meelolu, tundeid, kohtumisi inimestega ja seiklusi.

Hando Sinisalu

Hando Sinisalu

Hando Sinisalu on Best Marketing Internationali juht. Loe artikleid (20)