Ma olen unistanud tantsupeol tantsimisest nii kaua kui ennast mäletan. Täpselt kolm aastat tagasi sain aru, et olen järgmise tantsupeo ajaks 40 ja pole veel teinud ühtegi sammu selle elu unistuse täitmiseks.

“Praegu on nii” on kirjanik Eia Uusi iganädalane kolumn Edasis, milles saame elada kaasa tema käikudele ja mõtetele 12 kuu jooksul”.

Ma ei teadnud, kuidas täpselt see tantsupeole saamine käib, aga ma teadsin, et nii ei ole, et igaüks, kes oleks nõus minema, kohe ka saab. On ikka inimesed, kes on elu aeg tantsinud, on esinemiskoosseisud, on komisjon ja konkurss.

Ja kui järgmise tantsupeo ajal olen 40, siis ülejärgmise ajal olen juba 44. Kuna mul oli arvutamise hetkel pooleteise aastane laps, kellega oli tegemist oodatust palju rohkem ja olin just läinud tagasi tööle ning olin elukoorma all kokku varisemas, sain aru, et see on siis üks elu unistus, mis tuleb maha matta. Lihtsalt pole tehtav, pole minu jaoks selles elus.

Vaikselt leinasin seda. Kui kusagil rahvatantsijaid tantsimas nägin, poetasin ikka pisara.

Ja siis ükskord nägin ühes liftis Pääsukese plakatit: „Tule tantsima!“ ja kuigi proovitantsimise kuupäev oli juba möödas, tundsin, et saatuse sõrm sekkus ja see kutse oli just mulle (ma poleks pidanud tol päeval seal liftis üldse olema, hiljem selgus, et see plakat poleks ka pidanud seal olema, ja et sadadest inimestest, kes seda nägid, olin ma ainus, kes õnge hakkas. Aga vist saatusega ongi nii, et vajadusel leiab su maa alt ka üles!)

Mulle on alati tantsida meeldinud, olgu see siis peotants, Argentinas tango, või lavatants, olen harjunud koreograafiaid õppima, inimeste ees esinema, tunnetan rütmi, sammud jäävad meelde. Läksin kohale üsna enesekindlana.

Alustuseks suur oli mu šokk, milline füüsiline koormus see oli! Esimesed kümme minutit soojendust oli juba pulss laes, siis viska plank, püsti, jookse, plank, jookse, kätekõverdused.

Kui musta riietunud naisninjade armee selle sõjaväetrenni osa ära olid teinud, tulid graatsilised ja täpsed prantsuskeelsete nimedega balletiharjutused, mis mind ka väga üllatasid, sest olin arvanud, et Eesti rahvatants on pigem selline masajalgne kaerajaan ja labajalg ja karupolka.

Kui tulid rahvatantsu sammud, ei osanud ma mitte ühtegi sammu teha, ei saanud millelegi pihta, võhma polnud üldse, võõrad naised olid oma vormiriides klikis ja kogu ettevõtmine tundus kohe nurjunud. Pärast nutsin jutuaknas rahvatantsijatest õele ja õetütrele, kes ütlesid, et mine tagasi, kohe-kohe on need SINU naised!

See mõte: minu naised!

Trennis oli mänginud Puuluubi „Liigutage vastu“ ja naised olid liikunud kahekaupa sünkroonis labajalaga üksteise järel, musta riietatud, käed puusas, kindlad kui kaljud, oma kolmkümmend väekat. Nad olid tõesti nagu armee. Tundusid nii tugevad, nii võitmatud, nii sirged nagu mastimännid, nii sitked, nii kõvad, samas painduvad… Mõte sellest, et sellised naised saavad olla „minu naised“! Midagi selles mõttes oli palju suuremat kui mõte paaril suveõhtul tantsupeol tantsimisest.

Mul oli elus väga raske hetk, eks meil kõigil oli – selja taga oli pandeemia, pool aastat varem oli alanud Ukraina sõda. Olin läinud lahku inimesest, kellega kavatsesime veeta koos kogu elu, pärast vanemapuhkust tööle tagasiminek oli minu jaoks olnud katastroofiline, olin just vahetanud tööd ja valdkonda, elasin elus esimest korda üksinda ja polnud mitte kellelegi toetuda.

Mind võeti rühma! Kaks ja pool aastat hiljem ma julgen öelda, et see on küll teistmoodi kui lihtsalt sõbrad. Esiteks – me veedame IGA nädal kolm tundi koos. Enamik täiskasvanud ei veeda oma sõpradega igal nädalal kaks korda nädalas koos aega. Lisaks peod, esinemised, linnalaagrid, suvelaagrid, kontsertreisid.

Viimastel aastatel on paarisuhteuurijad päris palju rääkinud sellest, et suhte püsimajäämiseks tuleks regulaarselt koos ennast ületada – teha midagi rasket, kus koos arenetakse. Tunnen, et see mängib rolli ka rahvatantsu puhul. Tantsud on keerulised. Me ületame end iga trenn. Me näeme vaeva. Higistame. Kirume ja proovime uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti. Rõõmustame koos, kui kellelgi midagi välja tuleb. Pusserdame ja proovime koos, paarikaupa, viirukaupa, kolonnikaupa, sõõril, ringis, diagonaalil.

Ja kolmandaks, füüsiline kontakt. Inimene on sotsiaalne loom. Nutitelefonid pakuvad meile hästi palju võimalusi suhtluseks, kontaktis olemiseks, endasuguste üles leidmiseks laiast maailmast, murede jagamiseks, lahenduste saamiseks – aga inimesed vajavad ka füüsilist kontakti. Juba ainuüksi tantsu ajal käest kinni hoidmine aitab stressihormoone langetada (nagu ka tantsimine ise), tõsta oksütotsiinitaset, langetada vererõhku ja parandada südameveresoonkonna tervist (jällegi, nagu ka tants ise!).

Kui ma rahvatantsu läksin, ütles sümpaatne meesterahvas, et äh, misasja, rahvatants, see on ju nii piinlik, „villane ja värki“! Mõtlesin: ise oled piinlik! Mida vanemaks ma saan, seda rohkem jõuab mulle kohale Antoine de Saint-Exupéry tsitaat: „Igasugune püüdlus on ilus.“ Vahet ei ole, kas inimene ehitab kõrvalhoonet, rajab aeda, õpib maalima, treenib poolmaratoniks, laulab kooris, heegeldab nukuriideid… igasugune püüdlus on ilus. Igasugune eesmärk, pingutus. Elu, mis ei ole suvaliselt töölt teleka ette ja hommikul jälle suvalisele tööle.

Läinud pühapäeval oli siis lõpuks tantsupeo komisjonile ettetantsimine. Pärast seitset kuud higi ja pisaraid ja frustratsiooni ja tunnet, et iga kord jääb natuke midagi puudu, olime pühapäeva hommikul kell 8 rahvariides, huuled punased ja naerul, tikitud ja litritega tanud peas, ettetantsimiseks valmis. Kuigi konkureerime teiste rühmadega, oli üksteisele kaasaelamine niivõrd kena – plaksutati, õnnitleti, kui keegi tantsitud sai, sooviti pealeminejatele edu, hoiti uksi, öeldi julgustavaid sõnu, naeratati. Kui trennis läks alati see ja teine ja kolmas valesti, ja näha oli vaid üks suur pingutus, siis sel hommikul, piduriided seljas, olime kõik lihtsalt nii õnnelikud, et saame esineda, siiralt naerusuised, ja midagi ei läinud valesti.

Kui selle hommiku kümme rühma olid oma tantsud ära esitanud, tantsisime kõik koos ühistantsud. See oli minu esimene tantsupeokogemuse maitsmine – 120 rahvariides naist, naeratused näol, tuleva tantsupeo emotsionaalne nimilugu, kõik koos käsi tõstmas, keerlemas, voorvalssi astumas, päike meid kuldamas. Tantsu lõppedes hoidsime käest kinni, õõtsusime ja laulsime refrääni täiest kõrist edasi…

Olin juba ammu aru saanud, et see teekond oli alguse saanud tantsupeol tantsimise unistusest, aga pidu polnud juba ammu enam primaarne. Tantsimine ise oligi see eluilu. See kaks korda nädalas kohale minemine, iga tujuga, iga enesetundega, ükskõik, kui palju tööd, ükskõik, et sõbral on sünnipäev või kusagil mingi lahe kontsert. Nädalast nädalasse kohale minna ja ennast ületada.