Nagu ma bussis või rongis maakodust Valgemetsast Tallinnale lähenen, hakkab oimudes tuikama. Linnakodus terav närv küll taas maheneb, aga üldiselt: saan 54aastasena aru, et olen metsa-, mitte (Tal)linnainimene. Kuigi arusaam on hiline, on see seda teravam. Olen aru saanud ka sellest, et mulle ei meeldi digimaailm. Kuigi ma selles pool aega veedan, tahaksin sellest maha jääda.
Autolinna ja digiilma ahistusest võivad õnneks välja, loodusse ja laia ilma, viia ka raamatud. Mõnda soovitangi, kui te juba lugenud pole.