Madis Muuli nimi ei vaja Eesti jazzimaastikul tutvustamist. Pianist, helilooja ja klahvpillimängija, kelle muusika loob filmilikke helimaastikke, on rännanud jazzi, teatri- ja filmimuusika radadel.

Tänavusel Jazzkaarel toob ta lavale erilise koostöö India armastatuima löökpillimängija Giridhar Udupaga, kelle rütmimaailm on inspireerinud Muuli ka tema uue loomingulise suuna otsingutel. Anne Erm vestles temaga muusikast kui loo jutustamise viisist, India rütmide lummusest ja sellest, kuidas rändamine ning erinevad kultuurid tema loomingut kujundavad.

Madis, oled meie jazzilavadel tuntud tegija juba üle kümne aasta, aga iga kord suudad üllatada uue koosseisu või uue muusikaga. Õpingud on sind viinud mitmele poole. Itaalias Sienas õppisid jazzklaverit ja Hollandi ülikoolis ArtEZ University of Arts õpid teatri- ja filmimuusikat, samuti Saksamaal Music Cube’i instituudis. Jazz, teatrimuusika, filmimuusika – miski pole sulle võõras. Kas neil on su loomingus võrdne kaal ja nad arenevad paralleelselt?

Neid kõiki ühendav võti peitub sõnas „dramaturgia“. Mind on alati paelunud narratiivil põhinev ehk lugu jutustav lähenemine muusikale. Otsa kooli ajal tegime kursusekaaslastega ansamblit Flavor ja arutasime tihti pärast proovi, millistele stseenidele meie muusika võiks sobida. Sestpeale on mulle meeldinud nii läheneda ning kokkupuuted päris näitlejatega on andnud mõtteid juurde.

Esteetika poolest instrumentaalmuusika ning teatri- ja filmimuusika muidugi mõneti erinevad. Instrumentaalmuusikas püüan kuulajale muusika kaudu anda impulsi visuaali loomiseks oma peas. Teatri- ja filmimuusika puhul on visuaalne maailm juba olemas ning sageli tuleb sellises muusikas jutustada hoopis kolmandat liini või tuua esile allteksti.

VAT Teatri etendused põhinevad tähendusrikastel ja inimesi puudutavatel teemadel. Millal VAT Teater su avastas – või oli see vastupidi? Millises lavastuses on muusikal tähtsaim roll olnud ja milline neist on sulle südamelähedasim?   

Minu esimene koostöö VAT Teatriga oli 2011. aasta lavastuses „Morten lollide laeval“. Kaspar Jancise kirjutatud lavastust mängisime kultuuripealinnade kavas Kuressaares, Kärdlas, Ahvenamaal, Turus ja Tallinnas. Eriti meelde jäi see periood, kuna igasse sihtkohta sõitsime purjelaevaga Ruhnu Karu. Pärast kutsus Kaspar mind mängima tema muusikat lavastuses „Faust“, mis on siiani laval. Edasi on mind kutsunud oma lavastustele muusikat looma Tanel Saar („Aadam ja Eeva“, „Eine murul“, „Oidipus. Antigone“), Margo Teder („Võõras“, „Esimene armastus on revolutsioon“, „Peaaegu võrdsed“) ja Aare Toikka („Hell häving“).

Kõige tähtsam koht on muusikal olnud just Tanel Saare lavastustes, kus olen alati ka ise seda esitanud ning kus muusika on laval toimuvasse integreeritud ja tihedalt läbi põimunud. Puhtalt heliloojana pean üheks oma õnnestunuimaks tööks muusika loomist Albert Camus’ teose põhjal valminud lavastusele „Võõras“. See oli kirjutatud keelpillikvintetile ning selle protsessi vältel õppisin palju. Sellest olen isegi välja andnud albmi „L’Étranger“.

Teater viib vaataja-kuulaja tihti Eestist kaugematesse tegevuspaikadesse. Ilmselt nõuab see heliloojalt paindlikkust ja ka tegevuspaiga ajastu muusika tundmist. Milline on olnud sinu põnevaim töö teatris?  

Tõsi, muusika loomine teatrile ja filmile nõuab paindlikkust. Selliste lõimivate kunstivormide puhul on parim end mõelda mitte helilooja, vaid hoopis teatri- või filmitegija rolli, kelle väljendusvahend on heli. Ma arvan, et kõige põnevamad tööd ongi eelmainitud lavastused.

Eestis ei kuule India muusikast just sageli. Peeter Vähi festival Orient ja Tartu vanamuusika festival Orient ja Occident, mida korraldab Raho Langsepp, võimaldavad heita pilku ka India klassikalisse muusikasse.  Millist teed pidi jõudis India muusika sinuni?

Ma olen alati huvi tundnud Aasia kultuuride, sealhulgas India vastu. Ema meenutab ikka, et väiksena pärisin igasugu küsimusi India kohta.

Ja mõnes mõttes on kõik, kes on õppinud jazzi või rütmimuusikat, puutunud  kokku India rütmidega, kuna läänemaailmas kasutatakse mõnda nende kontseptsiooni rütmika õpetamiseks.

Reisimine, teised kultuurid ja nende kohalik muusika on mind samuti alati paelunud. Peeter Vähi mainimisel meenuvad kohe tema reisisaated – ma arvan, et mul pole ühtegi tema saadet vahele jäänud. Tema eeskujul osalen aasta pärast ka ühel automatkal, mille alguspunkt on Tallinn ja lõpppunkt Freetown, Sierra Leone. Olen üsna veendunud, et järgmiste albumite materjal tuleb just sellest reisist – olgu inspiratsiooniks Sahara kõrb või Kõrg-Atlase mäestik.

Kas India löökpillimängijat Ghiridar Udupat, kellega Jazzkaarel üles astusid, kuulsid esmalt kontserdil või plaadilt? Kuidas saite tuttavaks? Kas oled ise ka Indiat külastanud või käinud koguni Chennai Karnaka muusikafestivalil?

Minu magistritöö ArtEzis keskendub India karnaatilise muusika rütmide uurimisele ning nende kontseptsioonide transformatsioonile keelpillikvartetile. Olen kolanud YouTube’is, otsides selle stiili artiste ja esitusi. Üks soolo, mis tohutult muljet avaldas, oli Udupa esinemine Londoni DarBar festivalil.

Möödus paar kuud, kuni tundsin, et vajan õpetajat otse allikast ning otsustasin talle kirjutada. Talle meeldis ka mu eelmine album “LUUM – The Guide” ja mingil hetkel pani ta ette korraldada nii-öelda topeltkontsert. Mulle tundus kohe, et Jazzkaar oleks selleks ideaalne koht.

Samuti osaleb ta paaris loos mu ilmuval albumil „Bridge Over Black Stream“. Esimene tema osalusega lugu „Dream Catcher” peaks ilmavalgust nägema märtsis.

Oled nimetanud Udupat oma guruks. Mida oled jõudnud temalt õppida?  Mida tähendab sinu jaoks karnaatiline muusika? Kas oled tuttav ka Põhja-India muusikaga, kus põhiinstrumendid on sitar ja tablad, ning mis tänu Ravi Shankarile on siin Euroopa pool rohkem tuntud?   

Eks ma olen veidi ikka ka Hindustani klassikalise muusika ja nende instrumentidega tuttav, aga praegu olen keskendunud rohkem Lõuna-India muusika uurimisele ning tegelikult olen seda uurimistööd isegi veel rohkem kitsendanud – enamus aega kuulub Lõuna-India vokaalperkussiivse muusika ehk konnakoli uurimisele. Konnakol on nende rütmika keel, mida õpivad kõik juba ammu enne, kui instrumenti puutuvad. Aastatuhandete jooksul on sellest kujunenud omaette kunstivorm.

Karnaatilises muusikas on palju jazzile sarnaseid elemente ning neist kõige tähtsam on improvisatsiooniline vabadus. Lisaks enda uuele trioalbumile on mul käsil veel üks projekt – nimelt kirjutan ma nendest rütmidest inspireerituna keelpillikvarteti albumit. Esimese keelpillikvarteti „Echoes of Layers” lõpetasin just hiljuti ja selle salvestame mõne kuu pärast. Minu keelpillikvartettides on India muusikale otseseid mõjusid üsna raske leida, see pole olnud ka mu eesmärk. Eesmärk on olnud tutvuda nende muusikalise lähenemisega, õppida sealseid kontseptsioone ja komponeerimistehnikaid ning töödelda neid omal moel – lammutada õpitu lahti ja luua uus tervik, mis oleks just mulle omane. Muusikas peab peegelduma helilooja tõeline olemus ja karakter.

Kuidas iseloomustaksid Udupa muusikat? Kas see jääb India klassikalise muusika piiresse või on ta arvestab tänapäeva nüüdismuusika ja popmuusika arengute kõlamaailmade ja rütmidega? 

Udupa on kirglik karnaatilise muusika edasikandja ning tema tahab traditsiooni jätkumist. Samas on ta avatud meelega ning teinud koostööd eri stiilide esindajatega, segades oma muusikas näiteks flamenkot koos Miguel Czachowskiga või jazz-fusion’it John McLaughliniga. Tema uus album on aga hoopis segu traditsioonilisest muusikast ja eksperimentaalsest elektroonikast, mille ta on loonud koos Berliinis tegutseva Inglise produtsendi Shackletoniga.

Kuivõrd suudate teineteise taotlusi mõista ja muusikasse sobitada?  Kuidas seda muusikat iseloomustaksid?

Usun, et meie muusikaline mõistmine sujub hästi, sest ka tema loomingus on lisaks komponeeritud osadele palju avatud vorme ja ruumi improvisatsiooniks.

Udupa põhiinstrument on ghatam. Kas savipotil saab sarnaselt tabladega mängida peeneid ja eri kõlaga rütmimustreid? Milliseid pille ta veel valdab ja kaasa võtab?

Ausalt öeldes ei tunne ma ghatami peensusteni, kuid tema plaati kuulates on selge, et see pill võib luua hästi erinevaid kõlavarjundeid. Kui ma õigesti mäletan, kasutas ta oma albumil lausa üheksat pilli, millega suutis isegi meloodiaid mängida. Tean, et lisaks ghatamile mängib ta mridangami, kanjirat ja morsingit, kuid on pühendunud eelkõige ghatamile.

Kuidas see haakub sinu muusikaga? 

Ühine nimetaja ongi rütmika eri tahkudega – selle nihestatus, illusioonid, paisutamised ja vähendamised – mis kajastuvad nii kompositsioonis kui improvisatsioonilisel tasandil. Samuti meeldib mulle kohati klaverit kasutada nagu löökpilli, prepareerides seda nii, et selle heli muutub perkussiivseks. Karnaatilisest muusikast laiemalt rääkides sisaldavad ka minu uued albumid – nii trio kui keelpillikvarteti oma – indialikke meditatiivseid ja hüpnootilisi detaile.

Kas midagi selles koostöös kogetust jõuab ka filmilinale või teatrisse? 

 Ma arvan, et mingil kujul või vormis kindlasti.

Kas oled silma peal hoidnud ka Jazzkaare kaval – kes on need paar-kolm artisti, keda tingimata tahaksid kuulata ja miks?

Põneva kooslustega kavad tulevad esitusele Kristjan Randalul ja Mathei Floreal. Kuna olen ka suur süntesaatorite fänn, lähen kuulan kindlasti ka Anomalied.

Rubriik “Jazzkaare fookuses” on ajakirja Edasi ja Jazzkaare koostööprojekt, kus tutvustame ja arutleme maailma ja Eesti jazzmuusika trendide üle ning võtame luubi alla põnevad valdkonda puudutavad jazziteemad ja esinejad.