Kevad on olnud erakordselt helde. Pilvitu taevalaotus ja leebed tuuled on pakkunud kodumaa rabades erkpunaseid päikeseloojanguid ja kuldkollaseid koidikuid. Mitmeid kuid vihisenud talvetuuled on asendunud ülevoolavalt lopsakate helimaastikega. Viimasedki päiksekiired kaovad väsimatu käo kukkumise saatel.

Tõsi, kägu on metsalind. Kuid rabad kui vaikuse kolded on suurepärane ruum oma sõnumi levitamiseks. Tarvitseb loendada vaid mõned sekundid kuni ühest metsaservast teele läinud hõiked leiavad endale vastukaja teiselpool rabamassiivi. Hämaras ilmub selle suurepärase kõlaga maastiku helipilti lisaks kummaline sorin – öise eluviisiga öösorride etteaste.

Aeg-ajalt on kuulda kiivitajate nääksumist ja koovitajate vuriseva loomuga lauluvada. Näib, et sarnaselt minule on päevase eluviisiga sulelistelgi raskusi sedavõrd maagilistel öödel und leida.

Tunnen, et mul on eriline privileeg kogeda selliseid elavaid ja värskeid öid meie ürgseimatel maastikel. Hulkuda õõtsuvatel turbasamblavaipadel ja ujuda sügavmustades rabalaugastes, valgustuseks vaid horisonti kattev kitsas päikesekuma. Vette hüpates sukeldun otse kuskile kuu ja suure vankri vahele. Minust tekkinud lainetus paneb kogu veesilma pinnalt peegelduva taevakaardi viirastuslikult võnkuma.

Ühel hetkel taban end mõttelt, et tegelikult ei ole selliste kogemuste näol tegu kingitusega mulle kui väljavalitule, vaid teised hingelised on sellest lihtsalt loobunud. Suur osa neist ehk enese teadmatagi.

Olen otsinud sellele kõigele vastuseid elust enesest. Kui küsida 10-liikmeliselt grupilt laudteeta rabas uitamise kohta, siis enamasti tõuseb 1-2 kätt. Vaid mõne üksiku vanema inimese korilaseinstinktid on piisavalt tugevad, et võõrastusest selle maastiku ees üle saada. Sedagi vaid päevasel ajal.

Soov seda varjatud maailma inimestega jagada on kannustanud mind neid endaga kaasa kutsuma. On äärmiselt põnev olla sillaks, mis aitab uudishimulikke üle ohutundest ja hirmust üksinda kulgemise ees öises looduses. Tõsiasi, et paljud “katsejänesed” on justkui ühest suust tunnistanud kogetu oma elu üheks erilisemaks hetkeks, loob minu jaoks kaks olulist järeldust. Esiteks ei ole minu ahvivaimustus öistest ja varahommikustest rabamaastikest seotud mingisuguse erilise maailmatajuga. Teiseks näime eestlastena alahindavat oma kodumaa looduse potentsiaali.

Suurejooneliste turunduskampaaniate asemel jutustab meile siiani süngeid ja kohati isegi hirmutavaid lugusid siinsetest rabadest ja soodest hoopis lapseeas talletatud pärimus. Võibolla seepärast otsime võimalusel elamusi pigem Aasias ja Indoneesias. See on kutsuvam, mugavam, rõõmsam. Ent millest see kõik ikkagi tuleneb? Milline on meie inimese ja raba suhte anatoomia?

Inetu pardipoeg

Miskipärast on nii, et just rabamaastikega on meil siin geograafilises piirkonnas pikim ühine ajalugu, kuid eestlane peab end siiski metsarahvaks. Umbes 10 000 aastat tagasi vabastas taanduv mandrijää siin uusi alasid, mida asusid koheselt hõivama lõuna poolt tulnud looma- ja taimeliigid. Viimastele järgnesid kütt-korilased.

Kuna vähenõudlik turbasammal hangib eluks vajalikud mineraalained õhus lendlevast tolmust ja saab seetõttu hakkama ka mineraalainetevaeses vees, siis olid rabamaastikud siin esimeste tärkajate seas. Nõudlikumad taimed ja neist kujunevad maastikud pidid veel ootama. Kuigi soo- ja rabamaastikega on meil olnud metsamaastikest enam aega harjuda ja omaks võtta, siis miskipärast ei ole me sellest võõrastusest siiani üle saanud.

Meie märgaladel on inimene käinud küll, kuid üksnes väga konkreetsed põhjused on aidanud siinsel inimesel sellest “suhtlusbarjäärist” üle olla. Rabasse on meid meelitanud murakad, jõhvikad ja jaht kanalistele-põtradele. Keerulistel poliitilistel perioodidel on mõistmatu ja ohutunnet tekitav maastik pakkunud varju võõra võimu eest. Viimase tunnistuseks võib siiani rabasaartel leida erinevas säilimisastmes metsavendade punkreid.

Nõukogude ajal käivitati “metsade päästmiseks” ulatuslik märgalade kuivendamine. Kui varem piirdus inimese suhe rabamaastikega pigem pärimuslikku laadi umbusuga, siis nüüd oli meie märgaladest saanud ametlik vaenlane Nõukogude Sotsialistlikule Vabariigile.

Järgnevatel aastakümnetel on märkimisväärne osa neist maastikest küll kaitse alla võetud, kuid suurem kahju oli selleks hetkeks juba tekitatud. Niisiis on suurem osa meie soodest ja rabadest viimase aastasaja jooksul inimese käe all räsida saanud ning päris algupäraseid looduslikke tingimusi me täna ettejuhtuvast rabast enamasti ei leia.

Laudteede rajamine meie rabadesse ja inimeste teadlikkuse tõstmine on minu silmis toonud teatava leppimise või vähemalt loonud eeldused sõbrunemiseks.

Erinevalt minevikust toovad päikselised nädalavahetused inimesed nüüd rabaradadele puhkama. Põhjused rappa minekuks on muutunud koos maailmaga meie ümber. Kui minevikus leidsid tee kidurate mändide vahele eeskätt täiskasvanud kütid ja marjulised, siis täna võib inimene saada oma esimese rabakogemuse ajal, mil ta veel kõndidagi ei oska. Minu arust on see suur asi.

Kui peaksimegi läbi nii hõlpsa ligipääsetavuse nende maastike väärtuse unustama, siis aitavad väliskülalised seda meile ikka ja jälle oma vaimustusega meelde tuletada.

Olen veendunud, et ajal, mil vaiksete paikade massiline väljasuremine teeb üha raskemaks maailmast väljalülitamise ja iseendaga olemise, saab rabamaastikust omamoodi valge luik. Mida mürarikkamaks läheb elu, seda enam hakkame nägema tema väljasirutuvaid valgeid tiibu.

Retk iseendasse

Millest selline julge ja mõneti ülistav võrdlus? Loodan, et alljärgnev segu minu isiklikest kogemustest, vestlustest rabaöös ja teaduslikest viidetest aitab seda selgitada.

Rabamaastik on oma olemuselt hübriidne. Sel on nii vee kui mineraalmaa (tahke maa) omadused, kuid kummakski neist see ei klassifitseeru. Piret Pungas ja Ester Võsu leiavad oma teadustöös “The dynamics of liminality in Estonian mires” (“Liminaalsuse muutused Eesti soodes”), et oleme inimestena läbi aegade vajanud mingisuguseid piire: me eristame nende abil näiteks üksikisikuid, sotsiaalseid gruppe ja kultuure. Selline kategoriseerimine lihtsustab ühes kultuuriruumis orienteerumist ja omavahelist suhtlust, kuid tekitab selle võrra rohkem segadust nähtustes, mis sellisele lihtsustamisele ei allu.

Mistahes ruumis me inimestena ka ei liiguks, otsime ikka ja jälle võimalusi selle klapitamiseks üldisesse maailmapilti. Sellised piiripealsed maastikud, mis ei ole üks ega teine, näivad sünnitavat mingisugust ürgset võõrastust. Sõnavara selle kirjeldamiseks on puudulik ja tunnetuslik mõõde külvab arusaamatust. Õõtsuv maapind ja minimalistlik maastik mõjuvad eksitavalt – eristuvaid piirjooni on väga vähe. Tundub, et soodele ja rabadele ongi läbi pärimuslike tõlgenduste leitud kindel koht kuskil argipäevaste mõtete horisondi taga.

Ent just selle saladuslikkusest kerkiva vaimse barjääri ületamine muudab minu silmis rabamaastikel kulgemise niivõrd eriliseks. Seetõttu näen seda ka enam rännakuna iseendasse kui liikumisena füüsilisel maastikul.

Rappa sisenedes märkan sageli inimestes sisemisi heitlusi.

Lood põhjatutest rabalaugastest ja inimesi neelavatest älvestest tekitavad umbusku ja kõhklusi. Ebastabiilne jalgealune üksnes võimendab seda. Järgnevad küsimused selle maastiku tegeliku ohtlikkuse ja isegi rabaolendite kohta. See kõik lisab minu silmis kaalu rabale kui teraapilisele maastikule. Ohutunne ja vajadus hoida tasakaalu eeldavad kohalolu. Pead olema siin ja praegu. Õõtsikud ja muud pehmemad kohad kannavad eelkõige rahulikku kulgejat – ärevus ja kiirustamine pole siin maal teretulnud käitumismustrid.

Hämarikus liikujail lasub kõige suurem väljakutse: kuidas heita kõrvale negatiivsed uskumused ja näidata välja usaldust võõra ees? Seda olukorras, kus meile igapäevaselt nii kallis nägemismeel kaotab oma tavapärase võimekuse. Teistes meeltes avaldub seevastu täiesti uus potentsiaal. Oleme jäetud pea peale pööratud maailmataju ja hämarusega keskkonda, mis ei ole meie algupäraseks koduks.

On tõeline vabadus jalutada öistesse rabaavarustesse ja hüpata tundmatutesse peegelsiledatesse veesilmadesse, saatjaks viimane päikesekuma ja mõned eredamad tähed. Neil hetkedel ei mäleta ma eilset ega oska mõelda homsest. Olen hetke lummuses. See on ihukarvadega tuntav tõde, et olen leidnud elu maitse.

Seesama pärimusest sündinud müstika teeb meie rabadest paiga, kus igaüks saab läbida oma kangelase teekonna. Ületada hirmud, sukelduda tundmatusse, naasta elavamana ja eneseteadlikumana. Julgen arvata, et stressi ja depressiooni käes vaevlevas heaoluühiskonnas kujuneb rabamaastikust omamoodi moodsa aja tempel. Jääb ainult küsimus kuidas seda püha paika meie endi eest piisavalt kaitsta.