Eesti tänased majandussaavutused on väga head. Me ei ole kunagi elanud nii hästi kui praegu ning seda enam-vähem kõikides kategooriates, kus majanduslikku heaolu mõõdetakse.

Eesti SKP ületas esmakordselt 23 miljardit eurot, kasvades 2017. aastaga reaalselt 5% ning nominaalselt 9%. Viimase kaheksa aasta jooksul on palgad Eestis pidevalt kasvanud – selle taga peamiselt demograafilised trendid ja konvergents Põhjala majandustega. Analüütikud on aga sellisele kasvule ette heitnud palkade ennakkasvu võrreldes tootlikkusega ning madalat tootlikkust seostatakse tihti ettevõtjate tegevusetusega. Digitaalmajanduse indeksiski tuuakse peamise väljakutsena esile ettevõtluse digitaliseerimine, mis omakorda aitaks tõsta tootlikkust.

Ettevõtjatega vesteldes on selge, et tööstuste automatiseerimine käib täie hooga, sest olemasolevad ärimudelid ei pea järjest tõusvatele palkadele vastu. Kindlasti on võimalik seda protsessi kiirendada. Tuleb siiski meelde tuletada, et need muutused ei toimu üleöö ning protsessi osaks on ja jäävad mõne ettevõtte või võib-olla ka terve sektori probleemid või hääbumine. Lisaks – digitaliseerimine võib päädida ka inimeste koondamistega.

Mida siis teha?

Kõigil neil inimestel ei ole võimekust või võimalust ümber õppida IT-spetsialistideks ega targa majanduse mehhaanikuteks. Digitaliseerimine surub siinselt tööturult välja just kõige vähem kindlustatud inimesi ning see on suureks ohuks eesti keele ja kultuuri kandjate arvule, tekitades motivatsiooni emigreeruda.

Olukorda annaks lahendada läbi teaduse ja majanduse ühisosa suurendamine lootuses, et kohalikud ettevõtjad suudavad kapitaliseerida kohalike teadlaste poolt loodud intellektuaalset omandit ja luua seeläbi väärikat äraelamist võimaldavaid töökohti erinevatel keerukuse tasemetel. Samas on majanduse ja teaduse ühisosa täna nii väike, et mingit väga suurt läbimurret ei ole näha.

Mõistlik heaoluriik oma institutsioonidega peab looma keskkonna, mis tagab tavalise inimese äraelamise nii, et talle oleksid kindlustatud inimväärne töö, sissetulek ning heaolu.

See on otsustava tähendusega väikesearvulise, kahanema kalduva rahvastikuga riikidele nagu Eesti, mis peavad kestma jäämiseks tagama oma keele ja kultuuri säilimise.

Kas ja kuidas saaks riik olla abiks ettevõtlusele või innovatsioonile?

Eesti majandus- ning teaduspoliitika peaks olema suunatud soodsa keskkonna tekkimisele, mis võimaldaks ettevõtlusel ning teadusel ühistel eesmärkidel ühiseid projekte arendada. Selleks ei pea tingimata asutama järjekordset kureerivat institutsiooni. Soodne keskkond koostööks saab välja kasvada laiapõhjalisest kontaktivõrgustikust Eesti koolide, ülikoolide, Teaduste Akadeemia ning Eesti ettevõtete ja neid koondavate organisatsioonide vahel.