Viljandis elav kirjanik Justin Petrone vaatleb inimeste seost kohtadega ja inimesi kui kohti.
Ma elan väikses puust linnas. Seda kutsuvad nii inimesed, kes elavad suuremates puust linnades. Iga hommik tõusen üles, et minna ja jalutada piki samu radu nagu eilegi. Kardinate vahelt paistab piimjas valgus ja mulle meenub, kuidas meie kolmanda klassi õpetaja rääkis, et maailmas on paiku, kus päike suviti iial ei looju ning talved on külmad ja pimedad.
