Tuhkur hobune vaatab mind kollaste kaskede alt. Ta on uhkelt suur, kõrge Tori hobuse mõõtu, aga kaugeltki mitte nii robustse kehaehitusega – mistõttu saan kohe aru, et tegemist pole elava hingega. Peaaegu kohe. Võib-olla ma natuke lihtsalt tahan uskuda, et siin on peale minu mõni elav hing veel.
Rubriigis “Hooajaväline reisija” avaldame lühikesi reisikirju paikadest, kuhu Edasi kaasautorid satuvad turismi madalhooajal.