Kui ma olin noorem ja tõsisem, õigupoolest väga noor ja väga tõsine, näis Veneetsia mulle halva toonina, maitselagedana. Seda taamalt.
Rubriigis “Hooajaväline reisija” avaldame lühikesi reisikirju paikadest, kuhu Edasi kaasautorid satuvad turismi madalhooajal.
Minu teadmised piirdusid sellega, kuidas 1990ndatel läks Eestist muudkui teele bussireise, kus inimestel olid pikaks sõiduks oma konservid kaasas, et ei peaks tee peal kallist Euroopa toitu ostma. Need konservi- ja bussiinimesed viidi siis hordidena väikesele saarekesele, mis vaevu nina vee peal hoidis. Seal olevat peaväljakul tuhanded tuvid ja kanalid haisevat kohutavalt. Söök olevat uskumatult kallis, sest minna pole kuhugi, vesi igalt küljelt ees, seega saab turiste nöörida.