“Kui jõulud on aeg, kus me justkui sünnime uuesti, kus pimedus annab alla ja valgus tõuseb uuesti ja kus valguskiired paistavad läbi kivirajatiste, siis äkki võiks juhtuda sama ka mu hingega? Kas jõulud võiksid mind paremaks teha?” mõtiskleb Justin Petrone.
Paar päeva tagasi nägin ma päikest. Ta oli taevas madalal, aga siiski silmanähtav Viljandis Posti tänava majade vahel. Esiti ei saanud arugi, mida ma vaatan. Mis on see imelik oranžikas kuma? Päike heitis oma soojust tänava äärtesse puitfassaadidele. Seisatasin ja imestasin, et millega ma tegelen. Tuleb välja, et olin päikse täiesti unustanud. Suvel olid terved tsüklid, mil päike oli mu ustav sõber. Suvel ei mõelnud ma eriti päikesele. Ilmselt olin temaga nii harjunud, et tundus, ega ta lahkugi. Siis saabus päev, mil olin unustanud päikse olemasolu. Ütlesin isale, et see polegi nii halb. “Kujuta ette, et kogu aeg on öö,” kirjeldasin ma talle. “Sa harjud sellega ära. Nagu näeksid kogu aeg und.”
