Lembit Uibo. Kunst kui kultuuridevaheline jääsulataja. "Kunst kodudes"

“Kunst kodudes” on rubriik, mis avab huvitavate loojate koduuksi, riiuleid ja seinapindu ning uurib, kuidas ja miks kunst koju tungis ja milliseid avastusi kooselu teostega kaasa on toonud. Seekord käis Bianka Soe külas Eesti suursaadikul Lembit Uibol Prantsusmaal Pariisi residentsis.

Sattusin suvel, olümpiamängude ajal Pariisi, kus seoses Robin Nõgisto kunstinäituse avamisega korraldas Lembit Uibo, Eesti suursaadik Prantsusmaal, koosviibimise oma residentsis. Audients residentsis – uh, see kõlas nii uhkelt, et uurisin lausa kogenumalt saadiku külaliselt, kas peaksin käsipagasisse suruma ka kontsakingad, põlvi katva kostüümi ning õlgadele sättima pastelse siidräti. “Ei pea! Lembit on väga chill, küll sa näed!” kõlas vastus. Pariisi prestiižses linnajaos asuvasse korterisse viis just nagu Hercule Poirot’ seriaalist välja hüpanud uhke, kuid intiimne lift, kuhu mahtus heal juhul kaks, aga kindlasti mitte kolm croissant’e liigselt armastavat kodanikku. Residentsis märkasin kõigepealt muidugi seda, et saadiku kodu on pariislikult noobel: kõrged karniisidega laed, rõdu, puitpõrand, kaminasimsid. Prantsuspärast miljööd hakkas esimestest ruutmeetritest “lõhkuma” aga meie oma Eesti kunst, mida jagus igasse ilmakaarde. Korterisse paigaldatud eeskujulik siinide süsteem (et mitte rikkuda aukude puurimisega sajandivanuseid seinu) oli lookas Eesti kunsti klassikutest ja kaasaegsetest. Lisaks olid residentsiga kohanenud ka keraamilised skulptuurid, Anu Raua vaip ja palju muid lahedaid detaile. Kartus kammitsetud õhtupoolikust kadus tänu Lembitu sundimatule olekule ja lahedale huumorile kiiresti nagu espresso Prantsuse kohvikukeste lettidelt ning jututeemad täitusid sel õhtul sama lobedalt kui pokaalis Crémant. Seetõttu julgesin ka juba enne suupistete juurde asumist teha ettepaneku Lembitu residents “Kunst kodudesse” tuua. Diil sai tehtud, ja tere tulemast Pariisi!