Kuidas elatakse väljaspool pealinna? Tallinna Ülikooli sotsiaalpoliitika professor Anu Toots kirjutab enda tähelepanekutele toetudes muutustest Haanimaal viimasel paarikümnel aastal.
Koidikud on siin vaiksed. Nursipalu müra siia ei kosta ja vaid sookure nõudlik hõige lõhestab hommikuvaikuse tüünet rahu. Olen siin maakodu omanud juba veerand sajandit ning vaikus, õigemini liiklusmüra puudumine, rabab mind ikka ja jälle. Kuigi selles nelja suitsuga külakeses voolab aegki aeglasemalt, on Haanimaal[1] veerand sajandiga muutunud palju. Ja üllatus-üllatus – pigem on asjad läinud paremuse poole. Nii et selle loo pealkiri peaks olema hoopis “antieleegia”; pole siin seda hillbilly lootusetust ja allakäiku.
