Peter Pedak võrdleb nutiseadmeid universaalse putukatõrjevahendi ehk DDT-ga (diklorodifenüültrikloroetaan), mida usinasti kasutati saagikuse suurendamiseks ja võitluses epideemiatega aastakümneid. Ajapikku mõisteti, millist ohtu see endast kujutab, sest organismi sattudes akumuleerub mürk kergesti ja võib põhjustada mitmesuguseid kahjustusi. Võrdluse mõte ei ole aga kurja kuulutada, vaid mõista anda, et kui inimkond midagi taipab, siis suudab ta ka oma käitumist muuta.
Ülikoolis öeldakse tulevastele ajaloo- ja ühiskonnaõpetajatele, et põhikoolis on meie peamine eesmärk äratada õpilastes huvi aine vastu ja gümnaasiumis aktiivsete kodanike kasvatamine. Õnneks ei tähenda kodanikuaktiivsus üksnes ringisebimist, sest petitsioonide allkirjastaja või demonstratsioonidel mässajana ei paku ma noortele just väga eredat eeskuju. Vaid lapsena keerlesin kaasa laulva revolutsiooni sündmustes ja mõni aasta tagasi käisin koos õpilastega Toompea lossi ees peetud kliimameeleavaldusel. Kas mäletab veel keegi sellist aktsiooni nagu “Reeded tuleviku nimel” (“Fridays for Future“)? Osalesin selles eeskätt sel põhjusel, et näidata: põlvkondadevahelist konflikti keskkonnaküsimustes tegelikult ei eksisteeri. Õpilastele sai ka üsna ruttu selgeks, et koolis õppimise asemel loosungite lehvitamine kedagi ei aita.
